EESTI PÄEVALEHT 14.03.2018: Depressioon ja ärevushäired on koolilaste seas igapäevased

Üks asi on vaimse tervise olulisust teadvustada, kuid Eestis pole vaimse tervise valdkonnas riiklikul tasemel koordineeritud kontseptsiooni ja mis peamine: kvaliteetse psühholoogilise ja psühhiaatrilise abi kättesaadavus on nigel. Nii arvab Eesti koolipsühholoogide ühingu juht Karmen Maikalu. 

"Kui spetsialiste ongi, siis enamik neist on tasulised. Põhimõtteliselt ongi paljudes kohtades koolipsühholoog üks väheseid tasuta abi võimalusi," nentis Maikalu. 

Kui soovida praegu laps lastepsühhiaatri juurde saata, pääseks Maikalu sõnul löögile ehk alles suvel. Sama täheldavad perearstid. Ühe Tallinna perearsti vastuvõtul on lühikese aja jooksul käinud kolm anoreksiat põdevat neiut, kes vajaksid kohe psühhiaatrilist ravi, kuid järjekorrad on suveni. Oma lapse eest võitlevad vanemad peavad kõvasti pingutama, et lapsele psühhiaatri juurde aeg saada. Üks isa rääkis eile Eesti Päevalehele, et tema laps vajas möödunud sügisel kriisiolukorra tõttu kiiret psühhiaatrilist abi. "Avastasin, et abi saada pole üldse lihtne. Laste vaimse tervise keskusest öeldi, et nende jaoks on 14-aastane liiga vana, Paldiski maanteel pakuti esialgu aega kahe kuu pärast. Kui ütlesin, et selle aja peale on kõik veenid läbi näritud, saime aja nädala pärast," sõnas isa.

Eile ilmusid Eesti Päevalehes seitsme suitsiidi teinud lapse lood. Laste muresid peab oskama märgata ja lapsi peab aitama. Vajaduse korral tuleb kohe psühholoogi või psühhiaatri poole pöörduda.

"Eesti vajaks vähemalt 60 lastepsühhiaatrit, aga neid on umbes 25. Järjekorrad on meeletud, eravastuvõtud kallid ja tavainimesele kättesaamatud," nentis Maikalu.

Tallinna lastehaigla laste vaimse tervise keskuse juhataja Anne Kleinbergi sõnul peaks lastepsühhiaater vastu võtma viis patsienti päevas. Ent hiljuti valminud aastaaruanne näitab, et kõik keskuse psühhiaatrid võtavad päevas vastu kaks korda rohkem inimesi. Eestis eriala omandanud spetsialistid eelistavad parema palgaga lähiriike, ravides näiteks Soome lapsi.

Kleinbergi hinnangul polegi küsimus enam selles, kas abi julgetakse küsida – julgetakse küll. "Aga kui ma mõtlen kasvõi Ida-Virumaa peale, siis laste psühhiaatriline abi on seal olematu," lausus Kleinberg. "Abi on võimalik saada Tallinnas ja Tartus, enam-vähem rahuldavas seisus on ka Viljandi ja Pärnu. Aga abi andmise erinevused on riigi vastutada," tõdes ta. "Ma ei ütle, et meil on lootusetu olukord, aga on vaja väga põhimõttelist hüpet, et edasised arengud seisma ei jääks. Vaimsesse tervisesse paigutatud kulu annab tulu pikka aega," kinnitas Kleinberg. Praegu koostatakse uut psühhiaatria arengukava, Eesti Päevaleht kirjutab lähiajal sellestki.

Ent seni käivad paljud Ida-Virumaa ja saarte lapsed endiselt Tallinnas arsti juures. Nad hakkavad varavalges liikuma ja on nõus ka hommikul kell 9 vastuvõtul olema.

Muidugi võetakse erakorralised suitsidaalsed patsiendid haiglates alati kohe ette, aga kui tahame probleemi kaugele arenemist ennetada, pole tegemist psühhiaatrilise abi, vaid elukohalähedase abi küsimusega. "Kas psühholoogilist või psühhiaatrilist abi saaks oma kodukohas? Mõnikord polegi lapsel veel psüühikahäiret, kuid vanemaid tuleb nõustada, kuidas lapsi kasvatada ja toetada, et nad ei jõuaks nii äärmuslikesse meeleseisunditesse," märkis Kleinberg.

Laste vaimse tervise keskuses arutatakse patsiendi raviplaani tehes tihti, kuidas kaugema kandi inimesed saaksid regulaarselt ambulatoorses teraapias käia. Kel on võimalik, maksavad sõidu ise kinni, kuid paljudel peredel raha napib. Tihti ootavad psühhiaatrid, et kohalik omavalitsus ja lastekaitse korraldaks pere transpordi. "Aga rõõm on näha, et kohalik konstaabel teeb head tööd, politsei on väga toetav. Samuti lastekaitse. Küsimus ongi, kuidas kogukond toetab ja aitab."

Karmen Maikalu sõnul kompenseerivad mõned kohalikud omavalitsused peredele psühhiaatrilise abi või pereteraapia, aga selleks peab pere minema kohalikku omavalitsusse ja toetust paluma. "Psühholoogilise abi kättesaadavus peaks olema lihtsam: kui on vaja, siis lähen, saan aja kiirelt ega pea selle eest üüratut summat maksma. Paljude perede jaoks on abi paluda vastuvõetamatu. Nad on niigi hapras seisus ja siis peavad veel tõendama, et vajavad abi," selgitas Maikalu.

Seetõttu ongi koolipsühholoog üks väheseid tasuta abi võimalusi. Seaduse järgi peaks igas koolis psühholoog olema, aga Maikalu sõnul on psühholoog ainult 38% koolides. Põhjusi on mitu. Esiteks on koolipsühholoogi töö mitmetahuline, sest töötada tuleb laste kõrval ka vanematega, õpetajatega. Probleemidki ulatuvad väiksematest õpiraskustest ja käitumisprobleemidest pere- ja suhteprobleemideni, konfliktideni ja kiusamiseni. Samuti esineb psühhiaatrilisi probleeme: on aktiivsus-tähelepanu- ja autismispektrihäirega ning depressiivsed ja ärevushäiretega lapsed. Üks põhjus on ka kesine palk – koolipsühholoog saab enamasti vähem palka kui õpetaja. "Mujal teenib psühholoogi haridusega rohkem ja seetõttu eelistavadki värskelt ülikooli lõpetanud tasuvamat, aga ka kergemat tööd," tõdes Maikalu.

Eriti napib koolipsühholooge maapiirkondades. Väikesed koolid suudavad pakkuda ainult väikest koormust, kuid spetsialist ei hakka kõigest 0,2 kohakoormuse pärast kohale sõitma. Eesti Päevalehele on teada väikseid koole, kus suure südamega klassijuhatajad võtavad lapse psühholoogi juurde viimise oma südameasjaks ja sõidavad temaga maakonnakeskusse. See on õpetajale suur koormus, seda enam et see pole tema töö. Aga on ka koole, mille direktori hinnangul pole sinna psühholoogi vaja, sest sealsetel lastel ei ole selliseid probleeme. Isegi üks Tallinna eliitkooli direktor on seda öelnud õpilastele, kes on nõudnud, et psühholoog käiks rohkem kohal kui kord kuus. Ka Maikalu on sellistest juhtumitest kuulnud, kuid möönis, et õnneks jääb neid vähemaks.

Maikalu teab ka kooli, kuhu psühholoog kutsutakse kord kuus ning kus õpetajate toa seinal on tabel nende laste nimedega, kes tahavad psühholoogi juurde minna. Kõik õpetajad näevad. Milline mures laps sellist tähelepanu sooviks? "Iga laps ja vanem peab vajaduse korral ise saama kooli psühholoogiga ühendust võtta," rõhutas Maikalu.

Paraku on depressioon ja ärevushäired koolinoorte seas igapäevased ning kõik koolid vajaksid hädasti psühholoogi. Tõusev trend on enese lõikumine. "Elust väsinud ja suitsiidimõtetega noori on päris palju," nentis 18-aastase staažiga Maikalu.

Positiivne on, et üha rohkem noori tahab psühholoogi juurde minna ja on valmis oma probleemidest rääkima. Mõned ütlevad kohe, et ei taha enam elada, sest kõigest on kõrini. Mõni räägib esiti, et mõnes aines on raskusi, ent siis koorub välja hoopis raskem probleem. Tihti võtavad psühholoogiga ühendust hoopis murelikud sõbrad, mõnikord viib sõbranna teise käekõrval kohale.

On tulnud ette, et koolipsühholoogile helistab lapsevanem, kelle laps muretseb enesetapust rääkiva sõbra pärast. Aga helistavad ka tublid kogukonnaliikmed: üks teie kooli laps postitas praegu Facebooki teate "Hüvasti!", äkki on midagi pahasti? Too koolipsühholoog sai jaole, sest laps püüdiski end tappa ja kiirabi jõudis õigel ajal. 

Suur roll on emakeeleõpetajatel, kes loevad laste kirjandeid – lapsed avavad kirjandites tihti oma mõttemaailma. Märkajad õpetajad ei hakka kogu klassi ees asja arutama, vaid lähevad ja räägivad kooliõe või psühholoogiga.

Kord helistas kodunt eemal olnud lapsevanem koolipsühholoogile: "Mu lapse sõbranna kirjutas mulle, et mu laps tahab end praegu kodus tappa. Mida ma teen? Olen kodust kaugel." Psühholoog kutsus kiirabi, sõitis ka ise kohale ja istus kiirabiga kokkuleppel lapsega, kuni oht oli möödas ja ema jõudis koju. Seejärel sai lapsest psühholoogi pidev klient.

Kuid ka lapsevanemad võivad enesetappu üritada. Kord helistas keset suvevaheaega koolipsühholoogile laps, kes kurtis, et ta ema räägib enesetapust. Kui on tõsine oht, tuleb kohe kiirabi kutsuda, aga toona oli võimalik kolmekesi kokku saada. Nii et laps võttis enesetapumõtetega ema käe kõrvale ja viis ta psühholoogi juurde. "Kui koolipsühholoog on piirkonnas ainus vastava ala spetsialist, aitab ta ka depressiivset vanemat, sest kui vanem on hädas, mõjutab see nii või teisiti ka last," ütles Maikalu.

Kord hakkas laps koolist puuduma, ei õppinud. Temaga pahandati, aga lõpuks saadeti ta koolipsühholoogi juurde. Seal selgus, et kodus on alkohoolikust ema, kes üritab end pidevalt tappa, ja laps valvab teda.

Mõni laps on koolipsühholoogi juurde jõudes juba kolm aastat antidepressante võtnud. "Need on erinevad lood, aga neid on palju," tunnistas Maikalu.

Tema kinnitusel on koolipsühholoogidel tööd üle pea ja seetõttu ei jõua tegeleda kõigega, millega peaks. Enesetapumõtetega lapsele ei saa ju öelda, et järjekord on kaks nädalat. Temaga tuleb kohe tegeleda.

Sageli ei paista hingehäda välja või on peidetud fassaadi taha. "Mõnikord imestatakse: miks ta enesetapu tegi, tal oli ju kõik nii hästi, kõik oli olemas. Tegelikult ei nähta fassaadi taha ega seda, mis elu inimene elab, mis valu ta endas kannab ja milliste probleemidega maadleb. Kui seda ei näe, pole ka õigust öelda, et pole sul häda midagi," lausus Maikalu.

Laste ja noorukite suitsiidide ja depressiooniga seostub Maikalul üks märksõna: üksildus. "Laps tunneb, et keegi ei mõista teda."

Maikalu märkis, et laps ei taha ennast tappa, vaid üksildusest pääseda, sest ta ei jaksa sellega enam olla. Üksildustunne ei tähenda, et kedagi pole läheduses – paljud inimesed on ka pere keskel üksildased.

"See ei tähenda, et vanemad ei hooli," rõhutas Maikalu. Mõnikord on vanemad ise ummikus, kurnatud või ei oska märgata. Või ei tulegi nad selle peale, et kui laps haugub vastu, võib see tähendada, et ta on depressioonis, mitte sõnakuulmatu. Mõnikord vanemad ei jaksa, mõnikord ei oska või ei tea, kuidas tähele panna. Või on neil endil kaasas peremudel, kus ongi nii olnud, et kõik tegelevad oma asjadega: mina käin tööl, sina koolis. "Tal ei olegi sellist kogemust, et istume ja räägime, kuidas sul päriselt läheb, või kas sa tead, et ma päriselt armastan sind. Kõik vanemad on nii head vanemad, kui oskavad. Küllap nad siis sel hetkel ei oska või ei jaksa teisiti. Need vanemad ei vaja hukkamõistu, vaid abi ja toetust," selgitas Maikalu.

Suitsidaalse lapse või täiskasvanu ravi ei pruugi õnnestuda. Paraku on patsientide hulgas neidki, kes end lõpuks siiski tapavad. Kleinbergi sõnul ei muutu maailm kunagi suitsiidivabaks. Samuti pole ükski arst jumal, kes näeb ette, et inimene on terve ega kõhkle. Aga asja parandada on võimalik, sest sellised lood algavad tihti varasest lapsepõlvest. Taustsüsteem ei vea välja. "Haiglas pole raske inimest elus hoida, aga nad peavad elama ka väljaspool haiglat. Paranemine võtab palju aega," ütles Kleinberg. Tema sõnul on lõputu küsimus tasakaalu otsimises, millal keegi võib minna koju, kui palju vanemad ja sotsiaalhoolekanne suudavad järelevalvet tagada.

Suitsiidikatsega haiglasse jõudmine on juba viimane piir, inimene peaks abi saama palju varem. Meeleheitlikkus, nagu olekski ainus lahendus elust lahkuda, räägib Kleinbergi sõnul sellest, et pole muid viise pinge ja stressiga toimetulekuks. Inimene ei tea, mida teha, kui tunneb end üksiku ja kurvana, ning teeb endale haiget. "See muutub, kui vanemaid harida, et nad oskaksid lapsi kasvatada tunnetega toime tulema. Et kui sul on hirm või ärevus, siis õpid juba lapsena mõistma, et selle kogemusega on võimalik hakkama saada. Turvatunde ja oskuse annavadki vanemad, kuid paljud ei suuda seda," sõnas Kleinberg. "Nii tekibki hiljem kombinatsioon, kus vanemad on psühhopatoloogiaga, ärevad ja liimist lahti ning neil on kodus suitsidaalne nooruk."

Lapsevanemad – Karmen Maikalu on ka pereterapeut ega tegele ainult lapse, vaid kogu perega – tunnistavad tihti pärast järelemõtlemist üllatusega: tõepoolest, ma räägingi lapsega peamiselt õiendades. See on vanemale kurb tõdemus. "Mõni vanem küsib: kas ma pean hakkama välja mõtlema, mille eest last kiita? Ütlengi: aga kasvõi. Tegele sellega ja otsigi teadlikult asju, mille eest teda kiita," ütles Maikalu.

Laste puhul on töö kogu perega kõige efektiivsem, sest nii muudetakse peresuhted last toetavaks, et peres oleks rohkem üksteisemõistmist ja lähedust. Vahel on lapse sümptomid hoopis muu probleemi märk. Näiteks: vastuvõtule tuleb ema, kelle lapsel on ilmnenud ootamatu käitumisprobleem. Peagi selgub, et ema ja isa kodused suhted on teravad, õhus on lahutuse küsimus ning lapse probleem transformeerub paarisuhte probleemiks. "Kui laps ei suuda oma tunnetega toime tulla, sest ta näeb iga päev pealt, kuidas ema ja isa tülitsevad, siis kodust pingeallikat ei muuda see, kui me ainult õpetame talle hingamisharjutuste kaudu rahulikuks saamist. Lapsele on vaja, et kodune olukord stabiliseeruks," ütles Maikalu.

Oma murega ei pea üksi olema. Peaasi.ee vaimse tervise spetsialistid annavad samuti nõu ja aitavad selgust saada. ​​​​​​

Artikli autor Kärt Anvelt, artikkel ilmus SIIN.