ERR, PEALTNÄGIJA: Kümme aastat Viljandi koolitulistamisest

Eilses Pealtnägijas arutleti selle üle, mida ollakse õppinud 2014. a toimunud Viljandi koolitulistamise tragöödiast ja kuidas selliseid sündmusi saaks vältida. Karmen Maikalu ütles saates ajakirjanik Taavi Eilatile: "Me peaksime oskama selliseid asju märgata varem. Me peaksime oskama näha ohumärke ja me peaksime oskama oma lapsi aidata enne, kui nad sellisesse olukorda satuvad." (Saadet on võimalik järele vaadata SIIN)

Kümme aastat tagasi kirjutas Karmen Maikalu sellest sündmusest ajendatuna ühe artikli, mille mõtted on päevakohased ka täna ja mitte ainult laste ja noorte, vaid ka täiskasvanute kontekstis (artikkel ilmus Postimehes 30. oktoobril 2014):

--------------------------

KUIDAS SUL PÄRISELT LÄHEB?

«Tere, kuidas läheb?» – «Tänan küsimast, hästi,» vastatakse naeratades. Sellega sageli meie kohtumised ja vestlused piirduvad. Hiljem kuuleme, et see inimene, kellel oma sõnade järgi pidi hästi minema, oli lahutamas, mõne raske haiguse või sõltuvusega maadlemas, tegi enesetapu või sooritas mõne koletu teo. Ja tekib küsimus, kuidas ometi nii, tal tundus ju kõik korras olevat?

Kui palju me teame nendest inimestest, kellega igapäevaselt kohtume ja viisakusfraase vahetame? Kui palju teame, kuidas neil tegelikult läheb? «Pole minu asi! Igaühel oma elu, kes tahab, see räägib,» lausume justkui ennast õigustades.

Ent sageli omadega ummikus olev inimene ei räägi. Miks? Sest ta on kaotanud usu ja lootuse, et kedagi tema probleem huvitab, rääkimata sellest, et keegi suudaks aidata.

Uurisin kooliõpilaste käest, mida nad teevad, kui näevad kedagi nutetud silmadega koolikoridoris ringi kõndimas? Mida nad teevad, kui näevad, et Facebooki sõbralistis olev tuttav postitab pilte või ütlusi, millest võiks järeldada, et tal on vist mingi suur mure? Reeglina vastati, et mitte midagi. Meil ei ole kombeks teiste eraellu sekkuda, ent sellega võivad märkamata ja käsitlemata jääda mured, mida ühel hetkel enam üksi kanda ei jaksa.

Üks terapeut ütles kunagi: «Enamus inimesi elavad vaikses üksinduses ja masenduses.» Tahaks uskuda, et see nii ei ole, ometi näen oma töös aina rohkem neid, kelle puhul see väide vastab tõele. Paljud inimesed on jäänud oma elumuredega üksi, ei ole kedagi, kellega neid asju arutada, ei ole kedagi, keda usaldada. Inimesed võivad elada perekonnas, oma kõige lähemate inimeste keskel ja tunda end ometi üksildasena.

Jah, omavahel räägitakse küll – vesteldakse argiprobleemidest ja igapäevastest asjadest: «Mida poest on vaja tuua? Kes läheb lapsele lasteaeda järele? Nädalavahetusel peaks autokummid ära vahetama. Ega sa koolis kahte ei saanud? Kas sul on õpitud?» Aga millal me rääkisime oma pereliikmetega viimati sellest, kuidas meil päriselt läheb? Millal ma viimati kuulasin oma abikaasat ilma vahele segamata? Millal ma viimati lasin oma lapsel rääkida, ilma et oleksin kohe hakanud nõu andma või oma arvamust avaldama? Kas ma tean, millest mu laps unistab? Kas ma tean, mille ees ta hirmu tunneb? Kas ma tean, mille pärast mu abikaasa muretseb? Kas ma tean, mida ta igatseb? Millal ma ise viimati oma peidetud tunnetest ja varjatud mõtetest rääkisin? Kas mul üldse on nendest kellegagi rääkida? Need võivad olla valusad küsimused...

Jah, me oleme põhjamaiselt kinnised inimesed. Meil ei ole kerge iseendast rääkida. Parem teeme näo, et kõik on hästi, ja matame oma mure näiteks alkoholi või töö sisse, äärmuslikumal juhul purskub see välja mõne fataalse teoga. On oluline teada, et iga negatiivse, ebameeldiva või ebamugavust tekitava käitumise taga on mingi valu või hirm – see ei ole õigustus, vaid seletus...

Mida siis teha? Paljud inimesed meie kõrval tunnevad end üksildasena või kannavad endas mingit valu. Kas me oskame seda märgata enne, kui on hilja? Peatugem ja küsigem: «Kuidas sul läheb? Kuidas sul päriselt läheb?» Ja olgem valmis kuulama.