JÕGEVAMAA AASTA EMA KARMEN MAIKALU: Lapsed on mulle õpetanud, kuidas vaim virge ja meel rõõmus hoida

Jõgevamaal on mitme aasta pikkune traditsioon emadepäeva eel Jõgevamaa Aasta ema välja kuulutada. Mõtte algatas ja teostas toonane Jõgeva maavanem ja tänane Jõgeva abivallavanem Viktor Svjatõšev. Valimist korraldava Sihtasutuse Jõgevamaa Arendus- ja Ettevõtluskeskuse nõukogu valis kolmeteistkümne kandidaadi hulgast Jõgevamaa aasta emaks 2021 põltsamaalanna Karmen Maikalu, kes on Eesti Koolipsühholoogide Ühingu juhatuse esimees, Gordoni Perekooli ja PREP (ehk Paarisuhte Rahulolu Edendamise Programm) paarisuhtekoolituse koolitaja.

JAAN LUKAS

Milline oli teie emotsioon, kui saite teada, et teid on valitud Jõgevamaa Aasta emaks 2021?

Olin esmalt jahmunud ja siis väga liigutatud. Ma arvan, et enamus emasid võiksid seda tiitlit kanda. Eriti näiteks erivajadustega laste emad, üksikemad, paljulapselised emad.

Kuidas te oma peres emadepäeva tähistate?

Alustame päeva laste tehtud piduliku hommikusöögiga. Seejärel läheme perega kirikusse ning pärast seda suundume tavaliselt õnnitlema minu ja abikaasa ema.

Kus on teie juured. Millega on tegelenud teie enda ema? Mille poolest on ta teile eeskujuks?

Ma ise olen sündinud ja kasvanud Tallinnas, Põltsamaale kolisin hilisteismelisena, kui ema abiellus mu kasuisaga. Ema töötab SOS-lastekülas ja hoolitseb seal nende laste eest, kelle elu on olnud väga keeruline. Ta on kõige külalislahkem inimene, keda ma tean. Mu õde tõi meie vanemate kodu uksele sildi "Hotel Mama", sest ema võtab alati kõik külalised rõõmuga vastu, me oleme sinna alati ka koos oma sõpradega oodatud. Ta on tulvil energiat ja põnevaid ideid ning tema tehtud šokolaadiparunikook on vaieldamatu hitt kõikide jaoks, kes seda vähemalt korra elus maitsnud on. Ema on ka supervanaema oma lastelastele, keda ta pisikesest peale rõõmuga hoidnud on. Temas on koos nii sokki kuduv ja pannkooke küpsetav vanaema kui ka õunapuu otsas roniv krutskitega vanaema. Temas on temperamenti ja üllatusi, nõudlikkust ja ennastsalgavat hoolimist, ta on olnud mulle alati toeks.

Iga ema on eriline. Milline on teie emaks olemise valem?

Mul ei ole valemit, ent üritan tasakaalus hoida nõudlikkust ning toetamist, distsipliini ja vabadust. Ja üritan vaadata pikemat perspektiivi - kuidas tänane mõjutab tulevikku, kuidas praegune olukord kujundab suures plaanis lapse kasvamist inimesena. Eks mu tööalased teadmised aitavad paljuski kaasa, ent samas näitavad halastamatult kiiresti kätte ka kohad, kus eksin. Nii et ikka tuleb ette selliseid olukordi, kus pean oma lastelt vabandust paluma ja tunnistama, et käitusin valesti. Kui pinged lähevad mõnikord suureks, siis teeme perekoosoleku, kus kõik saavad oma seisukohta väljendada ja siis üritame ühisele kokkuleppele jõuda.

Üks asi, mida olen üritanud lastele õpetada, on see, et inimesed on õrnad ja ilusad ning et kõikide inimestega tuleb hoolivalt käituda ka siis, kui sa nendega nõus ei ole või nad sulle millegipärast ei meeldi. Lapsed on mulle õpetanud seda, kuidas hoida vaim virge ja meel rõõmus ning mitte muutuda igavaks ja liiga tõsiseks täiskasvanuks.

Kui suur on teie lastepere, millega lapsed tegelevad?

Meie peres on kolm last.

Kõige vanem poeg Samuel õpib Tartu Ülikoolis õigusteadust ning hetkel on tulnud appi ka Põltsamaa Ühisgümnaasiumisse, kus ta annab ühele klassile ajaloo ja ühiskonnaõpetuse tunde. Sam on hea esinemisoskuse ja tugeva lavanärviga ning tegelenud näitlemisega - see tuleb tal hästi välja. Ta on väga hea suhtleja ja huvitav vestluspartner, temaga vaidlema ei tasu hakata, tema argumentatsioon on lihtsalt liiga tugev.

Jakob lõpetab praegu põhikooli. Ta mängib muusikakoolis kitarri, ent tema armastus on võrkpall ja ta on ka Eesti noortekoondise kandidaat. Jakob on kiire mõtlemise ja terava taibuga ning kui ta parasjagu võrkpallitrennis või -võistlusel ei ole, siis on ta arvatavasti jälle kuskil olümpiaadil.

10aastane Melissa on meie pere päikesekiir, tal on tugev loomupärane empaatiavõime ning ta tahab saada psühholoogiks, juba esimeses klassis õpetas ta nutvale klassikaaslasele rahustavat hingamist. Melissa mängib klaverit, tegeleb laulmise ja tantsimisega.

Ajalehes Vooremaa oli foto teie perest - teie ja te abikaasa vaimulik Meelis Maikalu hõbepulmast. Kuidas te seda tähistasite?

Tähistasime hõbepulma nii, et läksime perega Kolga-Jaani kirikusse, kus meid kunagi laulatati, mina panin selga oma 25 aastat vana pruudikleidi, seisime koos lastega altari ees ning meie hea sõber vaimulik Toivo Pilli palus meie perele ja abielule õnnistust. See oli ilus ja südamlik hetk meile kõigile.

Kui sageli räägite abikaasaga pereteemadel laiemas mõttes? Kas arvamused on sarnased või pigem erinevad?

Me mitte ainult ei räägi neil teemadel, vaid ka tegutseme - oleme koos abikaasaga teinud juba üle kümne aasta Eesti erinevates kohtades PREP-paarisuhtekoolitusi, kus aitame paaridel oma suhtesse uut värskust tuua ja vajadusel suhet parandada. See on väga inspireeriv meile endale ka ja iga kord, kui järjekordselt koolituselt koju sõidame, siis neid teemasid arutledes leiame, et saime ise ka jälle targemaks.

Milline on ideaalne isa oma lastele ja ideaalne mees oma abikaasale?

Ideaalseid inimesi pole olemas. Hea isa on see, kes armastab oma laste ema ja peab temast lugu. Ka siis, kui näiteks paarina ollakse lahku läinud. Hea mees on minu mees - ta on minu tugi ja mu tagala, mu parim sõber ja julgustaja, kõige ausam kriitik ja kõige lemmikum vestluspartner, ma tean, et ta on minu jaoks alati olemas.

Teil on elus vedanud...?

Nagu elus ikka, on olnud ka väga raskeid aegu ja kriitilisi hetki, ent suures pildis olen kõige eest tänulik ning tunnen, et minu soov ja kohus ja kutsumus on aidata ja toetada teisi peresid nende keerulistel hetkedel.

Töötate psühholoogina ja pereterapeudina. Küllap pöördub teie poole ka emasid erinevate muredega. Mida kurdetakse? Kuivõrd on mured lahendatavad?

Emad muretsevad ikka oma laste pärast ja tulevad sageli esmalt psühholoogi juurde selleks, et lastele abi saada, kas siis lapse käitumisprobleemide või emotsionaalse seisundi tõttu. Sageli selgub vestluse käigus, et emadel on ka muid muresid - näiteks mure oma paarisuhte pärast, mure iseenda psühholoogilise toimetuleku pärast. Näen palju selliseid emasid, kes annavad nii palju välja ja unustavad sealjuures hoolitseda iseenda vajaduste eest. Tublid ja kohusetundlikud emad, kes panustavad kõigest jõust nii kodus kui tööl, on sageli ühel hetkel seisus, kus nad lihtsalt enam ei jaksa ja tunnevad süüd, justkui oleksid nad läbikukkunud ja halvad emad. Aga kui oma tass on tühi, siis ei olegi sealt enam midagi teistele kallata. Nii et päris palju tuleb teraapiaruumis tegeleda sellega, et julgustada emasid enda vajaduste eest hoolitsema ja oma akusid laadima, taas leidma iseennast, olema ka naine, mitte ainult ema. Ja vana tõde on ju see, et kui ema on rõõmus, siis on kogu pere rõõmus :)

Kuidas iseloomustaksite oma kodulinna Põltsamaad perekesksuse vaatevinklist?

Põltsamaa on lastega peredele väga hea koht - siin on tugev kool, lastele mitmekesised huvitegevuse võimalused ja suuremate kohtadega võrreldes odav kinnisvara. Põltsamaa asub keset Eestit, nii et kui vaja sõita Tartusse või Tallinnasse, siis see kaua aega ei võta. Turvaline keskkond, palju rohelust ning see, et ka esimese klassi laps saab ise kooli, huviringi ja koju käia ning lapsevanem ei pea pidevalt taksojuhiks olema, on omaette boonuseks. Kohalik omavalitsus on väga peresõbralik, näiteks on meil perekeskus Põltsamaa Perepesa, mis pakub lastega peredele nõustamist ja koolitusi. Nii et tere tulemast Põltsamaale!

Intervjuu ilmus SIIN.