KANAL2 "ÕHTU": Milliseid vigu peaksid lahutatud lapsevanemad vältima?
7. mai Kanal2 saates "Õhtu" rääkis Karmen Maikalu sellest, milliseid vigu peaksid lahku läinud lapsevanemad oma lastega käitudes vältima. 18. mail osales Karmen Urmas Lennuki lavastatud näidendi "Tüli" (mis on kirjutatud vestluste põhjal 8-aastaste lastega, kelle vanemad on lahutatud) järgses vestlusringis, kus arutleti Urmas Lennuki ja Hannes Hermakülaga, mida saaks teha, et õnnetuid lapsi vähem oleks (intervjuu ja vestlusringi lingid artikli lõpus).
Esmalt on muidugi oluline osata oma paarisuhet ehitada, hoida ja paarisuhtekriisidega toime tulla. Seda kõike võiks õppida juba koolis. Aga kui asjad ei lähe siiski nii hästi, kui esialgu loodetud, siis peaksid lapsevanemad lahku minnes üritama vältida järgmisi vigu:
- LAPSELE EI ANTA AEGA LEINATA
Lapse jaoks (tegelikult ka vanemate jaoks) on midagi jäädavalt kadunud - nende pere senisel kujul. Iga kaotusega kaasneb leinatunne. Seda ka siis, kui lahkuminek oli väga mõistlik ja vajalik otsus. Laps vajab aega, et kohaneda uue elukorraldusega. Ei saa oodata, et ta näiteks rõõmustaks kohe kaasa vanema uue elukaaslase üle.
- ÜKS VANEM EI SOOSI LAPSE KOHTUMISI TEISE VANEMAGA
Leitakse põhjusi, miks laps ei saa või ei peaks teise vanemaga kohtuma - tegelikult tehakse seda kättemaksuks ekspartnerile. Äärmuslikematel juhtudel võib siin rääkida lapse võõrandamisest teisest vanemast - see on olukord, kus üks vanem käitub manipuleerivalt, et kahjustada lapse ja teise vanema suhet. Siin ei pruugigi olla otsest keelamist, ent luuakse olukord, kus lapsel on raske teise vanema juurde minna - öeldakse näiteks, et mine-mine, eks ma püüan selle aja siis kuidagi ilma sinuta hakkama saada või näiteks öeldakse enne teise vanema juurde minekut, et aga ma just mõtlesin, et läheme kinno/reisile või teeme midagi muud ägedat. Või ka selline olukord, kus üks vanem n.ö ostab lapse ära - kingituste, reeglitevaba elu vmt-ga. Laps armastab ja vajab reeglina mõlemat vanemat ja last ei tohi seada lojaalsuskonflikti olukorda, kus ta peab justkui valima, kumba vanema poolt ta on.
- ÜKS VANEM RÄÄGIB TEISEST VANEMAST HALBA
Üks vanem räägib teisest negatiivselt lapsele või ka kellelegi teisele lapse kuuldes või siis väljendab kuidagi teisiti oma negatiivset suhtumist teise vanemasse - need võivad olla otsesed tülid ja vaidlused lapse kuuldes, ent alati ei peagi otseselt midagi ütlema, piisab näoilmetest, silmade pööritamisest ignoreerimisest jmt. See on lapsele valus. ️
- LAPS KUI SÕNUMITOOJA
See on olukord, kui vanemad omavahel ei suhtle, infot vahetatakse, küsimusi küsitakse ja hinnanguid antakse läbi lapse. See on lapsele väga koormav.
- LAPS TEHAKSE ENDA TUGIISIKUKS
Lapsest saab vanema usaldusisik, kellega jagatakse muresid ja vastutust. Näiteks vanim laps peres pannakse justkui lapsevanema rolli või ema ütleb pojale: "Sina oled nüüd mees majas" või isa ütleb tütrele: "Sina oled nüüd perenaine." Laps peab saama olla laps ning ei pea muretsema oma vanemate toimetuleku pärast, selle jaoks on teised täiskasvanud inimesed.
Vaata "Õhtu" intervjuud SIIT.
Vaata "Tüli" järgset vestlusringi SIIT.