EESTI EKSPRESS: Pereterapeut Mihkelsoni kaasusest: professionaalide hinnang unustati või ei tahetud seda näha

Karmen Maikaluga viis intervjuu läbi Eesti Ekspressi ajakirjanik Greete Lehepuu.

Milles pereterapeudi töö seisneb?

Pereterapeut tegeleb peresiseste probleemide ja suhetega. Ta aitab pereliikmetel omavahel suhteid parandada ja õpetab, kuidas teineteist probleemide puhul toetada.

Olete hiljutise skandaaliga ametialaselt kursis. Mis teie jaoks avalikus arutelus kõlama jäi?

Mulle jäi kõrva kriipima see, et täiskasvanute omavaheliste suhete tõttu unustati laste heaolu. Nad kisuti avalikkuse ette ja on selge, et see pole laste huvides. Täiskasvanud ajavad taga oma õigust, ei suuda omavahel kokku leppida, lahendusi leida ja kasutavad igasuguseid võimalusi, et teisele poolele koht kätte näidata. Unustades ära, et lapsed on kõige selle keskel.

Mida arutati avalikkuses liiga palju, mida liiga vähe?

Väga paljud inimesed heitsid asja lahates kõrvale tõiga, et professionaalid tegelesid teemaga ja leidsid, et kaasusest ei paista ei pornograafiat, erootikat ega pedofiiliat. Ekspertide - lastekaitse, Lastemaja, politsei ja prokuratuuri - hinnanguga arvestamine aruteludes ei kõlanud.

Olen kõigi samade osapooltega teinud sarnastes kaasustes ka varem koostööd ja mul pole mingit alust arvata, et neid ei võiks usaldada. Professionaalide hinnang kas unustati või seda ei tahetud näha.

Mismoodi veenda lugejaid, et olete seda intervjuud andes erapooletu?

Meie valdkonna spetsialist saabki oma tööd teha vaid siis, kui ta on professionaalina erapooletu. Samas, kui spetsialist tuvastab, et last on väärkoheldud, on ta kohustatud vastavaid instantse teavitama. Võib-olla kõik seda ei teagi, aga sama kohustus on tegelikult igal inimesel, kel tekib kahtlus, et mõnd last on väärkoheldud.

Olen kõik aastad oma tööd tehes lähtunud sellest, et lastega seotud lugudes pole oluline, kes täpselt täiskasvanutest on minu klient. Esiplaanil on alati laste õigused ja huvid.

Ütlete, et see on inetu lahkumineku lugu. Kui sageli üldse tuleb ette, et sellises olukorras vanemad oma lapsi relvana kasutavad?

Minu kui pereterapeudi juurde tulevad või saadetakse väga sageli vanemad, kes ei suuda pärast lahutust laste kasvatamises üksmeelt leida. Neil on emotsionaalselt nii valus, et nad tegelevadki vaid oma emotsioonidega ning unustavad, et laps armastab ja vajab mõlemat vanemat.

Riik ei koolitanud ilmaasjata hiljuti välja mitut gruppi perelepitajaid, kes täpselt samade probleemidega tegelevad. See on tõesti tõsine teema.

Olen sel alal töötanud üle 20 aasta. Näen oma kogemusest üht veidi positiivsemat trendi. Viimastel aastatel tulevad inimesed pereteraapiasse enne lahkuminekut. Või siis, kui nad on otsustanud juba lahku minna, paluvad abi, et võimalikult viisakalt ja lapsi säästvalt seda teha. Eriti olen märganud seda nooremate seas. Lahkuminek on alati kõigile osapooltele valus, aga on hea näha, et inimesed üha enam oskavad mõelda, et lahku minnes tuleks seda teha lapsi säästvalt.

Vanemad ju armastavad oma lapsi ja peaks neile parimat tahtma?

Väga sageli on põhjus lapsevanema enda valu, mis on nii suur, et see pimestab.

Probleemide taga võib olla ka vägivaldne käitumismuster. Olen inetuid ja väga koledaid vägivallalugusid päris palju kohanud, töötades kunagi naiste varjupaigas. Need on olukorrad, kus vägivald leidis aset nii paarisuhte ajal kui ka pärast selle lõppemist.

Jah, eksabikaasa uus kaaslane ei pruugi meeldida, kuid lastele mõeldes tuleb sellega leppida. Tuleb teha kõik, et lapsed ei jääks kannatajaks. Kahjuks vägivaldses suhtes pärast lahutust vägivald eskaleerub veelgi.

Kuuldavasti on pedofiilia või lähisuhtevägivalla süüdistuse esitamist politseile kasutatud ka selleks, et tekitada kohtuvaidluses segadust, piinlikkust ja laste hooldusvaidluses kindlamalt õigus enda poole saada. On see tõesti nii?

Kahjuks selliseid olukordi on ja olen nendega ka töötanud. Käitumist ajendab taas sarnane muster: inimene on oma emotsioonidega nii ametis, et unustab ekskaasale kätte makstes ära ühised lapsed, kes kannatavad.

Kuidas professionaalid kindlaks teevad, millal on laste väärkohtlemise probleem tõesti olemas?

Alati räägitakse ka lastega. Spetsialistidel on oma meetodid, kuidas nad lastega töötavad ja välja selgitavad, kas neid on väärkoheldud või mitte. Lõpuks annab spetsialist ametliku hinnangu. Näiteks seksuaalse väärkohtlemise kahtluse korral tegelevad teemaga Lastemaja spetsialistid.

Ka Marko Mihkelsoni kaasuses puhul on spetsialistid lastega tegelenud ja selle põhjal oma eksperthinnangu andnud.

Politsei peab igat sellist kahtlust uurima, seda ka tehakse. Laste väärkohtlemist puudutavaid süüdistusi-kahtlustusi uuritakse väga põhjalikult. Olen näinud olukordi, kus on üritatud laste väärkohtlemist varjata ja meie spetsialistid selgitavad välja, et tegu on toimunud. Kuid ka vastupidiseid olukordi - kus kedagi üritatakse süüdi lavastada ja õnneks head spetsialistid on valesüüdistuse ümber lükanud. Kahjuks on laps hoolimata ümberlükkamisest ikkagi saanud protsessi käigus kannatada.

Mihkelsoni tehtud piltide seast leiti selliseid, mida spetsialistid nimetavad ebaeetilisteks või taunitavateks. Kuidas neid väljendeid mõista?

Igaüks, kes paljast last pildistab, ei ole pedofiil. Pigem on see mõtlemise koht: millisel hetkel me võtame telefoni välja ja millisel hetkel mitte.

Praegu on palju räägitud, et tuleks paljaste laste pildistamine üldse lõpetada. Ilmselt on väga paljud inimesed just viimastel päevadel oma fotogaleriid ja pildialbumid läbi vaadanud ning kustutanud hulganisti pilte. Tean ise mitmeid, kes nii teinud.

Ühtpidi on pildid paljastest lastest perealbumites väga tavalised, aga laste enesemääramise õigusele mõeldes - kas see ikka on õige tegu?

Sellised pildid on tõesti väga tavalised. Ja praegusel täiskasvanute põlvkonnal on ilmselt väga palju paljaid pilte titealbumites. On hea hetk endalt küsida: äkki neid ei peaks seal olema?

Miks üldse tehakse paljaid pilte, oskate seda psühholoogina selgitada?

Võib-olla on põhjus selles, et väikesed lapsed on armsad. Küsitav ei pruugi olla ainult alasti pilt, vaid ka näiteks foto, kus laps südantlõhestavalt nutab. Võib-olla soovitakse sellise fotoga emotsiooni jäädvustada. Või siis üleni end ketšupiga kokku teinud paljas laps - see on ju ühtaegu naljakas ja armas, kuigi ta on haavatavas positsioonis.

Peaksime vast kõik rohkem mõtlema sellele, mida pildistame. Loomulikult on omaette küsimus, mida sotsiaalmeediasse postitame. Aga kas me alati teame, millist infot meie telefon näiteks automaatselt kuskile üles laeb?

Kui tulla tagasi Mihkelsoni kaasuse juurde - need pildid ei olnud mõeldud avalikult postitamiseks, vaid olid tehtud pere seltsis. Mitmed neist sarivõttega tehtud, mis automaatselt end pilve laadisid, ilma et keegi oleks liigselt süvenenud. Kas see oli mõtlematu? Jah, oli, ent seal polnud tahtlikult tekitatud erootilist sisu.

Kuidas saada kindlalt aru, et üks pilt lapsest on tehtud parimate kavatsustega ja teine ei ole?

Ühest vastust polegi. Fakt on see, et kõik lapsevanemad, kes on alasti lastest pilti teinud, pole pedofiilid. Nad võivad olla mõtlematud, aga mitte pedofiilid. Kui vastavad spetsialistid on olukorda hinnanud ja öelnud, et puudub pornograafiline või erootiline sisu, siis mina neid spetsialiste usaldan.

Olen kuulnud vandenõuteooriaid, et eksperdid ei julge tõde välja öelda. Vabandust, aga see on nende spetsialistide suhtes solvav. Need on inimesed, kes iga päev laste eest seisavad ja väärkohtlemise juhtumitega tegelevad.

Loe täispikka intervjuud SIIT.