MAALEHT: Koolikiusamise lugu

Maaleht toob lugejani 51aastase Ilona koolikiusamise loo. Kommenteerib psühholoog Karmen Maikalu.

7. klass. On vahetund. Kõik kõnnivad koridoris ringiratast nagu nõukaajal ikka. Kamp poisse vaatab mind eemalt, näen silmanurgast. Ja korraga lendab üks neist jalgadega vastu mind. Käin pikali, peaga vastu maad. Arst nendib: peapõrutus. Määrab kolm nädalat kodust režiimi. Kiusamine oli selleks ajaks kestnud juba aastaid. Kogu aeg oli õudne hirm. Et pannakse jälle vetsu kinni. Et lõhutakse mu koolikotti ja pinalit. Rebitakse riietest. Tol ajal oli meil kodus lauatelefon. Sellega tegid meie klassi lapsed tüngakõnesid. Pidev pinge tegi mu haigeks, sageli oli palavik, valud.

Kommenteerib psühholoog Karmen Maikalu: "Pikaajaline stress võib tõepoolest mõjuda negatiivselt lapse tervisele – näiteks jääb laps sagedamini haigeks, tekivad tervisehädad, millele arstid ei leia seletust. Väga sagedased on näiteks pea- või kõhuvalud, söögiisu kadumine, unehäirete tekkimine. Ka igasugused äkilised muutused lapse käitumises võivad olla stressi väljenduseks. Näiteks on seni suhtlemisaldis ja rõõmsameelne laps jäänud omaette hoidvaks või kurvameelseks, lapse käitumine on muutunud agressiivseks või väljakutsuvaks, õppimine halveneb, laps leiab pidevalt põhjuseid, et koolist puududa vms. Kiusamise ohumärkidena peaks valvsust tekitama see, kui lapsel on sagedasti sinikad või haavad, asjad lähevad katki või kaovad ära."

Aga kui puudud tihti, siis pead ju järele vastama ja selleks kutsus õpetaja mu klassi ette. Sumin. Mina lähen klassi ette, kogu klass vaikib, nad jälgivad, kas ma eksin. Sellest ajast jäi minusse hirm eksimise ees, ma teadsin, et pean sooritama ja tulemus peab olema perfektne.

Maikalu: "Sageli saab perfektsionism alguse oluliste täiskasvanute – on need siis lapsevanemad või näiteks hoopis õpetajad – ebarealistlikult kõrgetest ootustest ja suhtumisest, et eksimine on halb või häbiväärne. Seda võib mõjutada ka ühiskondlik suhtumine või sotsiaalne surve kaaslaste poolt, millele on eriti altid reageerima need, kellel on madalam enesehinnang või näiteks vähene kodune toetus. Samas võivad perfektsionismi väljakujunemist mõjutada ka traumaatilised sündmused või tugeva stressiga laetud olukorrad, mis tekitavad suurt hirmu ja ebakindlust. Perfektsionism võib olla üks viis, kuidas inimene püüab taastada kontrolli oma elu üle, tõsta oma enesehinnangut. Inimene võib hakata seadma endale liiga kõrgeid eesmärke, ta võib hakata liigselt planeerima, organiseerima ja analüüsima, et vältida eksimusi, nõrkuste esiletulekut ja uusi traumasid." 

/.../

Ema imestas: mis ometi lahti on? Kuna mul olid hinded head, siis ta ei taibanud, et midagi oleks viltu. Mul on väga head vanemad, aga ma ei julgenud neile rääkida, mis koolis toimub. Ma ei tahtnud neid kurvastada. Isal oli diabeet, neljandas klassis süstisin teda, ta ei näinud enam ise hästi. Ema oli südamelihasepõletikuga haiglas. Tundsin nii suurt hirmu, et ema sureb.

Maikalu: "Väga tihti ei räägi lapsed oma muredest vanematele, sest nad kardavad: vanemad ei mõista, reageerivad üle, hakkavad riidlema vms. Ent sagedased on ka sellised olukorrad, kus lapsed lihtsalt üritavad oma vanemaid säästa – nad näevad ja tajuvad, et vanemal on raske (tihti on siin põhjuseks näiteks vanema suur töökoormus, depressioon, tervise- või suhteprobleemid) ega taha vanemale lisamuret tekitada. Sageli võtab laps endale vastutuse vanema heaolu eest ja see on lapsele liiga suur koorem. Kui vanemal on millegi tõttu raske aeg, siis tuleb oma muredega tegeleda ja abi otsida. Kui mitte enda pärast (paljud inimesed on harjunud kannatades elama või on neil väga raske abi küsida), siis oma laste pärast."

 /.../

Kurvameelsus ja tõrjutus jäi minusse, tööalaselt oli raske. Tundsin kogu aeg, et mind ei taheta kampa. Seisavad grupis ja vaatavad mu poole. Mul oli alati esimene mõte – appi, ma pean olema perfektne, ei tohi viga teha!

Maikalu: "Püsiv kiusamine lapsepõlves võib mõjutada inimese maailmapilti ja emotsionaalset tervist mitmel viisil. Inimene võib kaotada usalduse teiste inimeste vastu ja muutuda teiste suhtes väga umbusklikuks.
Kuna kiusamine vähendab enesehinnangut ja -väärikust, võib inimene muutuda väga haavatavaks negatiivsete kommentaaride ja kriitika suhtes, inimene võib olla ülitundlik ja kogeda rünnakut isegi siis, kui keegi ütleb midagi täiesti neutraalset. Tekkida võib pidev hirm ja ärevus, et keegi võib jälle kiusata, naeruvääristada või kritiseerida ning see omakorda võib viia teistest eemale hoidmiseni, suhete vältimise ja sotsiaalse isolatsioonini. Või vastupidi – suhtes tohutu klammerdumiseni, kus on pidev vajadus, et teine inimene tõestaks oma armastust ja häid kavatsusi.
Ent samuti on inimesi, kes olles kiusatud, muutuvad ise agressiivseks ründajaks ja teistest üle sõitjaks, makstes justkui kõigile kätte selle eest, mis talle kunagi osaks on saanud."

 /.../

Maikalu: "Oluline on, et lapsevanemal ja lapsel oleks omavahel usalduslik suhe. Et laps julgeks rääkida, kui miski muret teeb. Et ta teaks – ma saan oma vanemale kindel olla.
Kuidas aru saada, et lapsel on mure? Vahel võib laps muutuda vaikseks ja endassetõmbunuks.
"Ma näen, et sul on mingi mure, räägi sellest, ma tahaksin sind aidata," sobiks ehk jutuajamise alustuseks.
Kui laps räägib, et teda kiusatakse, peaks vanemad esmalt ise rahulikuks jääma, siin ei aita vihastamine ega ahastamine. Samas ei tohiks lapse kiusamisjuhtumisse suhtuda ükskõikselt ega öelda lapsele, et ta peab ise sellega toime tulema.
Parim viis, kuidas aidata lapsel oma raskustest rääkida, on aktiivne kuulamine, mille käigus vanem ei anna nõu ega hinnanguid, vaid peegeldab ümber sõnastades tagasi seda, mida laps ütleb ja tunneb: "Kas ma saan õigesti aru, et kui Martin sulle niimoodi teiste ees ütles, siis see oli väga alandav?", "Ma saan aru, et sa tahtsid midagi vastu ütelda, aga pea oli täiesti tühi." See aitab lapsel turvalisel moel oma murest rääkida, tal hakkab kergem ja alles siis saab hakata üheskoos edasisi samme planeerima.
Kui lapsevanem saab teada, et tema last kiusatakse, on vaja kindlasti võtta ühendust kooliga. Ei ole mõtet vanemal endal minna kiusajaga ise asju klaarima. Ka teise poole lapsevanemaga kontakti võtmisega tasub olla ettevaatlik – siin võib raske olla säilitada rahu ja mitte võtta kaitsepositsioone.
Seega peaks igal juhul ühendust võtma kooliga, et erapooletu vahendaja abil üheskoos olukorrale parim lahendus leida. Esmane kontaktisik koolis on klassijuhataja, samuti võib pöörduda sotsiaalpedagoogi või koolipsühholoogi poole. Kui kool on liitunud KiVa programmiga (kiusamisvaba kool), võib ühendust võtta kooli KiVa tiimiga.
Mõnikord on lapsel probleeme enesekindlusega või on vaja arendada lapse suhtlemisoskusi. Sel juhul võiks mõelda sellele, kuidas aidata tal leida sõpru, saada positiivset tagasisidet ja eduelamust ning millised on lapse tugevad küljed ja kuidas või kus ta võiks neid rakendada. Ka siin võiks nõu pidada kooli sotsiaalpedagoogi või koolipsühholoogiga."

Kust saab abi?

Koolipsühholoogide nõuandeliin 1226 on kiire, tasuta ja anonüümne abi saamise võimalus igal tööpäeval kl 16–20.

Loe kogu artiklit SIIT.