MAALEHT: Noorte seas levib üha suurema hooga ohtlik trend leevendada pingeid enesevigastamise teel
Tervise Arengu Instituudi (TAI) andmetest selgub, et noorte seas levib viimastel aastatel üha suurema hooga ohtlik trend leevendada pingeid enesevigastamise teel. Kui möödunud aastal vajas tahtliku enesekahjustamise tõttu ravi 566 noort, siis mõne aasta eest oli see arv 400. Enesevigastamise viisidest on noored kasutanud enda torkamist terava esemega, põletamist, ravimite kuritarvitamist ja ka eneselõikamist. TAI andmetest selgub, et alates 2021. aastast vigastavad tüdrukud end üha rohkem kui poisid. Eelmisel aastal oli vahe 4,5kordne.
Koolipsühholoog ja pereterapeut Karmen Maikalu tõdeb, et eneselõikumine eeskätt tüdrukute seas on sedavõrd levinud, et kõik noored teavad kedagi, kes on ennast tahtlikult vigastanud. "Mõnel noorel tekib uudishimu, et nii paljud teevad seda ja mis tunne siis on, proovin ka. Kui noor teeb seda ühe korra, siis see võibki olla uudishimust. Kui aga mitmendat korda, siis näitab see, et midagi on tema sees katki. Kõikidel peavad siis ohutuled põlema. Õnnelik laps ennast mitu korda ei lõigu," sõnab Maikalu.
Tema juurde on lapsed psühholoogilisele nõustamisele jõudnud eri teid pidi. Kas siis on õpetaja näinud lapsel vigastusi või lapsevanem või perearst. "On ka juhuseid, kus sõbrad on märganud vigastusi ja soovitanud minna psühholoogi juurde," sõnab Maikalu.
Tema juurde tulnud noored on eneselõikumisi selgitanud erinevalt. "Mõni noor lõigub ennast sellepärast, et saada tähelepanu muudelt probleemidelt ära," räägib koolipsühholoog. "Üks noor ütles otse: "Siis ma ei mõtle, kui s... elu mul on, kui ennast lõigun." Mõni ütleb, et hakkas end lõikuma seetõttu, et ta ei tunne midagi, on täiesti tuim. Kui ennast lõigub, tunneb vähemalt valu. Mõned noored ütlevad, et teevad endale haiget seetõttu, et on enda meelest nii nõmedad ja mõttetud ja lõiguvad end karistamiseks."
Koolipsühholoog tõdeb, et muresid on lastel palju, kuid oskust stressiga toime tulla mitte eriti. "Mõne lapse jaoks on eneselõikumine ainus emotsioonide reguleerimise viis, mida ta oskab," sõnab Maikalu.
Viimastel aastatel on küll märgata, et üha rohkem noori leiab ise tee koolipsühholoogi poole. "Noored on teadlikumad ja oskavad abi küsida," toob Maikalu välja.
Paraku on Eestis koolipsühholooge vaid 53% koolides. "Seadus ütleb, et igas koolis peab olema psühholoog, kuid pooled koolid on ilma psühholoogita. See on katastroofiline olukord," nendib Maikalu. "Kui räägime noortest, kelle koolis pole psühholoogi, siis kuhu see noor üldse pöördub? Helistab kuskile nõustamiskeskusesse, et panna endale aeg kinni? Sageli noor siis hoopis loobub abi otsimisest. Kui koolis on olemas psühholoog, keda õpilased teavad ja näevad iga päev ning kellega on hea ja usalduslik kontakt, siis on neil ka kergem abi saada."
Mida saab lapsevanem teha, kui laps end lõigub?
Kui märkad, et laps on ennast lõikunud, ei tohiks muutuda emotsionaalseks, hakata pahandama ega naeruvääristama.
"Oluline on lapsega rahulikult rääkida: esmalt öelda, et oled märganud lõikumist ning tahad olla lapsele toeks ja abiks. Võiks paluda, et laps aitaks sul aru saada, mis temaga toimub," märgib koolispühholoog Karmen Maikalu.
Tema sõnul peaks lapsel laskma rääkida, mis olukorras ta end lõikus, mis tunde lõikumine tekitas, mis abi lõikumisest tol hetkel oli. On tähtis, et suhtlus poleks ülekuulamine, vaid rahulikus õhkkonnas vestlus, kus laps saab päriselt rääkida ja lapsevanem ei sega oma arvamusega vahele.
Ta lisab, et vestluse lõpus võiks koos arutada, kas oleks võimalik neid keerulisi olukordi lahendada teisiti kui lõikudes. Kindlasti võiks plaani võtta ka pöördumise spetsialisti, nt koolipsühholoogi poole.
3 lahendust
Koolipsühholoog Karmen Maikalu pakub välja kolm lahendust, kuidas pidurdada noorte seas üha rohkem levivat enesevigastamist.
1. Koolides peab olema süsteemne sotsiaalsete oskuste ja inimeseks olemise õpetus. Lapsed peaksid koolis matemaatika ja füüsika kõrval õppima, kuidas inimesena toime tulla. See on eluks sama vajalik oskus kui korrutustabel.
2. Tuleb tagada, et igas koolis on psühholoog, kes ei sekku alles siis, kui olukord on juba väga halb, vaid on ka ennetaja ning tegeleb kogu koolis positiivse õhkkonna loomisega ja lastele sobiva õpikeskkonna kujundamisega.
3. Uuringud näitavad, et lastel, kellel on usalduslikud peresuhted, on ka vaimse tervise probleeme vähem. Pered ja lapsevanemad vajavad toetust ja nõustamist. Mõnikord ka koolitust, et väljakutsuvate olukordadega toime tulla ja oma lapsele paremini toeks olla.
Kui vajad abi
Küsi nõu koolipsühholoogide tasuta nõuandeliinilt 1226.
Liin vastab igal argipäeval kl 16–20, helistamine on tasuta ja anonüümne. Helistada võivad lapsed, vanemad, õpetajad jt lastega töötavad spetsialistid. Kõnedele vastavad koolipsühholoogi kutsetunnistusega kogemustega psühholoogid. Kokku saab leppida järelnõustamist.
Loe tervet artiklit SIIT.