MAALEHT: Suvevihkaja pihtimus: õudus on selja taga, alles nüüd ärkan ma ellu

Öelda kõva häälega välja, et suvi on vastik ja päike ajab iiveldama, on eestlaste jaoks sama hirmus kui kamakaussi sülitamine või suusasangari dopinguskandaal. Murest räägitakse vaid poolhääli psühholoogi kabinetis. 

Psühholoog-psühhoterapeut Karmen Maikalu rõhutab, et depressiooni diagnoosib perearst või psühhiaater. Ja kuigi praegu kasutusel olevas haiguste klassifikatsioonis sesoonset depressiooni eraldi ei ole, uurib arst hindamise käigus depressiooni kujunemislugu ja kaasuvaid sümptomeid. Sealt võib tulla täpsustus olemasolevale depressioonidiagnoosile ja ravimeetodid võivad neist sõltuda.

Millest suvedepressioon tekib?

N-ö talvedepressioon on seotud päikesevalguse puudumisega. Arvatakse, et suvine meeleolulangus on tingitud vastupidisest – liiga palju päikesevalgust võib mõjutada melatoniini tootmist ja inimese unerütmi. Samuti võib meeleolu mõjutada väga kõrge temperatuur või ka näiteks igapäevarutiini muutus puhkuseperioodiga seoses.

Mida suvedepressioon endast kujutab?

Kahjuks on selles osas tehtud veel vähe uuringuid, ent tõepoolest on selliseid inimesi (tõenäoliselt hulga vähem kui neid, kes talveperioodil end halvasti tunnevad), kes suve saabudes n-ö ära kukuvad: meeleolu langeb, motivatsioon tegutsemiseks samuti, energiat ja jõudu pole, tekib ärevus, unehäired. Külmemate ilmade ja pimedama aja saabudes nad aga justkui ärkavad ellu, saavad uut jõudu ja meeleolu paraneb. See kordub periooditi ehk igal aastal umbes samal ajal.

Mida nad tunnevad?

Sotsiaalsed suhted on keerulised – kõik justkui naudivad suve soojasid ilmasid, aga suvemasendusega inimene ei suuda seda teha. Tema enesetunne on tõeliselt halb, ta hoiab teistest eemale; tunneb, et keegi ei mõista teda ja ta võib jääda sotsiaalsesse isolatsiooni. Kergelt võib tekkida süü- ja väärtusetusetunne. Ta võib arvata, et rikub lähedaste suve ära, ta on imelik ega sobitu teiste hulka.

Mida teha?

Suvedepressiooniga inimesed vajavad esmalt mõistmist – et neid ei süüdistataks ega naeruvääristataks, vaid arvestataks nende omapäraga. Oluline on hoida unerütmi. Aidata võivad näiteks pimendavad kardinad. Mõnikord teeb enesetunnet paremaks, kui viibida rohkem pimedates ruumides, näiteks kinos. Kuumade ilmadega on abiks konditsioneer. Kui segavad sümptomid lähevad väga tugevaks, tasub rääkida perearsti või psühhiaatriga. Toetavaid peresuhteid aitab luua pereterapeut, psühholoog aitab leida sobivaid viise oma stressi juhtimiseks.

Loe tervet artiklit SIIT.

____________________________________________

Sesoonse ehk hooajalise depressiooni põhjused ebaselged

Hooajaline depressioon (inglise keeles seasonal affective disorder ehk lühendina SAD) on häire, mis seotud vähesema päevavalgusega sügisesel ja talvisel perioodil. Ameerika Psühholoogide Assotsiatsioon on välja toonud ka suvega seotud meeleolulanguse.

Hooajalisel depressioonil on sarnased sümptomid depressiooniga: kurbus, lootusetusetunne, väsimus, energiataseme langus, isu muutus, kaalutõus jm. Kuigi ka talvel võib esineda raskekujulist depressiooni, iseloomustab hooajalist depressiooni pigem mõõdukus – sümptomid ei ole nii tugevad ning inimese igapäevaelu ei ole nõnda tugevalt häiritud.

Hooajalise depressiooni põhjus ei ole üheselt selge. Mõned teadlased on arvamusel, et talvedepressiooni tingib organismis melatoniinitaseme tõus, mis valmistab keha talveuneks. Teised arvavad, et talveperioodil on mingil põhjusel serotoniini reguleerimine raskendatud. Kolmandad seostavad talvedepressiooni peamiselt D-vitamiini loomuliku vähenemisega organismis.

Allikas: peaasi.ee