MED24: Psühholoog Karmen Maikalu: äreval ajal tuleb lubada endale positiivseid elamusi

Presidendilt tänavu Valgetähe teenetemärgi saanud koolipsühholoog ja pereterapeut Karmen Maikalu soovitab praegu, kus paljud tunnevad ebakindlust ja hirmu, teha igapäeva rutiinseid tegevusi ja lubada endale positiivseid elamusi.

MED24 veebiportaali jaoks küsis Made Maria Laas 

Teid tunnustati laste vaimsele tervisele ja heaolule pühendumise eest. Kuidas praegune olukord, kus oleme COVID pandeemiast jõudnud sõjauudiste keskele, mõjutab nii laste kui ka täiskasvanute vaimset tervist?

Mul ei lähe mööda ühtegi kliendi vastuvõttu, kus ei tuleks esile sõja teema. Sellest räägivad nii lapsed kui ka täiskasvanud. Inimesed võivad tulla hoopis muu teemaga, aga sõda tuleb ikkagi mingi hetk jutuks. See puudutab meid kõiki.

Peamine on turvatunde puudumine. Inimesed tunnevad, et ei ole midagi kindlat siin maailmas. Maailm, mis on olnud, ei ole enam see, kus elame praegu.

Mida sellisel puhul teha? Viimasel paaril nädalal olen igal hommikul tõmmanud kardinad eest ära, vaadanud välja ja olnud tänulik. Taevas on selge ja ei lenda ühtegi lennukit – meil on rahu. Mina saadan oma lapsed hommikul kooli, Ukrainas nad seda teha ei saa. Mu abikaasa käis pagulasabi bussiga ukrainlastel piiri ääres järgi. Buss oli pilgeni naisi ja lapsi täis, nad lihtsalt põgenevad. Kas meie oskame olla tänulikud selle eest, mis meil on? Tihtipeale viriseme nii väikeste asjade pärast…

Saan aru, et inimestel on ebakindlus ja hirm, et äkki jõuab sõda ka meile. Siin on oluline moodsa sõnaga oskus – resilientsus ehk säilenõtkus ehk kuidas inimene kohaneb ja tuleb toime siis, kui on raske. Inimesed, kelle säilenõtkus on suurem, elavad kriisid paremini üle.

Saan mõelda, et kohanen keerulise olukorraga ja leian võimaluse, kuidas edasi minna. Ei jää kinni raskustesse, vaid leian ka kukkununa jõu, et üles tõusta. Leian mõtte, mille nimel edasi elada, leian viisi, kuidas edasi elada. Seda on meil kõigil praegu vaja.

Kui ikkagi on ärevus ja hirm väga suur, mida teha?

Peame sõjauudistega piiri pidama. Ma ise loen uudiseid hommikul ja õhtul. Esimestel sõjapäevadel avastasin, et loen iga natukese aja tagant ja sain aru, et seda on liiga palju.

Me tihti toidame oma ärevust sellega, et anname uut sisendit juurde. Ma ei mõtle, et peame oleme naiivsed või negatiivset ignoreerima, vaid peame teadlikult tegema pausi infovoosse.

Teadlikult tuleb hoida ka igapäeva rutiini. Teen oma igapäevaseid asju, mida olen kogu aeg teinud. Hoolimata sellest, et maailmas on ebakindlus, mingid asjad on nii, nagu on olnud. Tõusen hommikul, pesen hambad, lähen koeraga jalutama, saadan lapsed kooli, lähen õhtul trenni jne.

Samuti tuleb täiesti teadlikult anda endale luba positiivseteks elamusteks. Praeguses kriisiolukorras on mitmed inimesed öelnud, et tundub, nagu ei tohikski tunda rõõmu väikestest asjadest, naerda komöödiafilmi vaadates või minna kontserdile. See tundub kohatu ajal, kui inimesed surevad. Kuidas ma teen selliseid asju?

Aga me peame hoidma ennast elusana ja töökorras ning endale teadlikult lubama positiivseid elamusi, mis meie tassi täidavad või akut laevad. Me ei tohi lasta ennast mattuda kõige negatiivse alla ja peame teadlikult neid positiivseid kogemusi endale ja lähedastele pakkuma. Me ei pea ennast selle tõttu kuidagi süüdi tundma.

Kas praegu on spetsialistilt üldse võimalik abi saada?

Isegi psühholoogide eravastuvõttudele on pikad järjekorrad. Meil on õnneks olemas ka mõningaid kiireid võimalusi. Eelmisel aastal alustasime koolipsühholoogide puudujäägi leevendamiseks koolipsühholoogide tasuta nõuandeliiniga. Laps, õpetaja või lapsevanem saab helistada koolipsühholoogile ja vajadusel rääkida sama spetsialistiga mitu korda. Meil on ka lasteabitelefon, hingehoiu telefon, ohvriabi kriisiabi telefon – need on kiired esmased lahendused. Vaimse tervise muredega võib pöörduda ka oma perearsti poole.

Koolipsühholoogina näete koolis kogu aeg, mis mured lapsi vaevavad. Kahjuks on meie laste ja noorte vaimne tervis halb?

See on meil väga tõsine teema olnud juba ammu enne COVID-kriisi. Tervise arengu instituut tegi 2017. –2018. aastal õpilaste tervisekäitumise uuringu, kus selgus, et kolmandik lapsi on ennast vigastanud, kolmandikul on olnud viimase aasta jooksul enesetapu mõtteid ja depressiooni sümptomeid.

Koolis on väiksematel lastel kõige sagedamini käitumis- või õppimisprobleeme. Suuremate laste puhul on väga palju depressiooni ja ärevust, enesevigastamist ja ka suhteprobleeme, kas koolikaaslaste, õpetajate või pereliikmetega. Väga palju on koolitõrkega lapsi, kes ei suuda kooli minna.

Ma ei ole kuidagi nõus väitega, et meil on lumehelbekeste põlvkond, kes teevad pisiasjadest probleeme. Inimesed, kes seda ütlevad, ei ole tõenäoliselt vaadanud kunagi silmadesse lapsele, kelle terve keha on ära lõigutud või kes nutab ennast igal õhtul magama. Need ei ole pisiasjad, need on päris mured ja need lapsed on päriselt hädas. Meie kui täiskasvanud peaksime oskama neid lapsi märgata ja aidata, mitte naeruvääristada ega süüdistada.

Kas COVIDi ajal probleemid süvenesid?

Jah. Neile, kes olid enne haavatavamas seisus, mõjus kogu COVID kriis tõsisemalt. Uuringud näitavad isegi seda, et neil, kellel oli enne vaimse tervise probleem, põdesid COVIDit raskemalt. Füüsiline ja vaimne pool on ju meil tugevalt omavahel seotud.

Igasugused kriisid toovad nõrgad kohad välja. See kriis tõi samamoodi vaimse tervise koha pealt väga paljudel inimestel nõrgad kohad välja, sest stressitase oli kõrgem – see ei möödu jälgi jätmata. Nüüd oleme uues kriisis enne, kui vana on jõudnud lõppeda...

Mis on laste aitamisel praegu suuremad kitsaskohad?

Üks kitsaskoht on psühhiaatrilise ja psühholoogilise abi kättesaadavus, millega peab tegelema riiklikul tasandil. Lastepsühhiaatritest pole mõtet rääkidagi, neid on nii vähe, et nende juurde aega saada on praktiliselt võimatu.

Probleemiks on ka koolipsühholoogide olemasolu. Seadus ütleb, et igas koolis peab olema koolipsühholoogi abi tagatud. Reaalsus on see, et meil on ainult pooltes koolides koolipsühholoog.

Teine asi on perede toetamine. Laste ja noorte aitamisel me ei räägi ainult lastest ja noortest, vaid perede toetamisest. Mõnikord tuuakse psühholoogi juurde laps, lükatakse uksest sisse ja tahetakse, et ta korda tehakse. Psühholoog ei ole nagu autoremonditöökoda, et jätad auto sinna ja pärast saad korras auto kätte.

Laste ja noorte puhul tuleb reeglina aidata tervet perekonda. See ei tähenda vaid tulekahjude kustutamist ehk perede toetamist, kus on juba probleemid, vaid hästi oluline on ennetustöö, et tõsisemaid muresid ei tekikski. Peame aitama noori peresid, kus veel ei ole lapsi, et nad oskaksid hoida iseennast ja oma paarisuhet. Kui lapsed sünnivad, peame toetama vanemaid, et nad oskaksid oma lapsi kasvatada. Pereteraapia kättesaadavus on oluline.

Kolmas asi on enese ja stressiga toimetuleku oskused. Me peaksime süsteemselt õpetama stressiga toimetulekut lastele ja noortele nii lasteaias kui ka koolis.

Samamoodi peaks olema rohkem perekonnaõpetust, mida praegu on gümnaasiumis vaid üks kursus. Perekonnaõpetuse õpetajad ütlevad, et kui see kursus lõpeb, siis nii poisid kui ka tüdrukud küsivad: miks sellist ainet on nii vähe? See ongi ju päris elu, mida õpetate. See tundub olevat kõige tähtsam aine, aga seda on kõige vähem. Kus on meie rõhuasetus? Mida tahame lastele õpetada, mida tahame, et nad elus oskaksid?

Ilmselt on see ka põhjus, miks täiskasvanuks sirgunud inimestel on palju probleeme. Mida näete pereterapeudina kõige rohkem?

Väga palju puudu ongi sedasama elementaarset suhte hoidmise oskust. Inimesed ei oska lahendada konflikte, toime tulla kriiside ja stressiga. Inimestel on ebarealistlikud ootused suhtele.

Pereteraapiasse tullakse kõige sagedamini konfliktide või nii emotsionaalse kui ka füüsilise läheduse puudumise pärast, samuti lastega toimetuleku tõttu. Me ei oska olla kontaktis, luua ja hoida lähedust. Näiteks kui ma teen paarisuhte koolitusi, siis kõige sagedasem tagasiside on – miks sellist asja ei õpetata koolis? Oleks ma seda varem teadnud, oleksin võib-olla mitmeid vigu osanud vältida. Kuidas suhelda, kuidas teineteist raskel ajal toetada, mitte raskustes hakata sõdima teineteise vastu, vaid olla teineteisele toeks. Et poleks tunne, et oleme vaenlased, vaid oleme ühel poolel. Väga kergesti kaob see tunne inimestel ära.

Teie töö pole lihtne, teil kasvab peres kolm last … Kuidas suudate hoida iseennast tasakaalus?

Mul on selleks mitu poolt. Esiteks on abikaasa mulle hästi palju toeks. Kui mul on olnud raske päev, siis tean, et kui tulen koju, siis ei ole mul siin lisapingeid. Kodu on mu tagala ja turvatsoon. Mu abikaasa on mu kõige parem sõber, kõige ausam kriitik ja kutsub mind vahepeal korrale ka, kui töötan liiga palju. Tema on see inimene, kelle puhul tean, et ta on alati minu jaoks olemas ja ta on alati minu poolt.

Teine väga isiklik asi, mis mulle jõudu annab: käin kirikus, olen kristlane ja palvetan. See on aidanud mul mõtestada, kust ma tulen, kuhu lähen, mida ja miks ma teen. See annab elule tähenduse ja mõtestatuse.

Kolmas hästi lihtne asi on, et uni on minu jaoks väga tähtis. Ma ei tee asju une arvelt. Minu jaoks on hästi oluline saada unetunnid täis ja normaalselt magada. Vajadusel teen seda ka päeval väikeste power nap`idena, kasvõi 20 minutit tukastan vahepeal kahe kliendi vastuvõtu vahel. See aitab vormis hoida.

Tegelikult on mul tohutult ilus töö. Kuigi ma näen kõrvalt nii palju inimeste valu, näen palju ka seda, kuidas inimene sellest valust läbi läheb ja katkenud suhted saavad taastatud – see on ilus. Näen ka lapsi, kes kunagi 20 aastat tagasi minu juures käisid, suureks kasvanud inimestena, kes on oma eluga hästi hakkama saanud. See on puhas rõõm minu töös, kui inimestel, kellega olen nende elu olulistel hetkedel koos olnud, on hästi läinud.

Artikkel ilmus SIIN.