NAISTELEHT: Väärt nõu psühholoogilt: seitse kasulikku nippi, kuidas olla parem lapsevanem

Pereterapeut ja psühholoog Karmen Maikalu jagab vanematele soovitusi, kuidas lapsega koos kasvades võrsuda paremaks lapsevanemaks.

1. Hoia oma tassike täidetuna.

Kui lapsevanema enda tass on tühi, ei ole tal sealt midagi lapsele kallata – ta on närvilisem ja lapsest kaugenenud. See tähendab, et ta ei tule oma vanemliku rolliga hästi toime. Nii egoistlik, kui see ka ei tundu, peab lapsevanem hoolitsema esmalt iseenda toimetuleku eest, enda vajaduste rahuldamise peale tuleb mõelda ennetavalt. On palju lapsevanemaid, kes annavad endast palju, kelle jaoks on oluline, et lastel ja perel oleks parem. Kui aga küsida, millal nad tegid midagi ainult iseenda vajaduste täitmiseks, öeldakse, et ei mäleta. Laste, pere ja töö kõrval ei tohi ära unustada iseennast ega enda heaolu.

2. Tähelepanu lapsele – kasvõi veerandtunniks.

Lapsevanemad kurdavad, et tööpäevad on pikad ja lapsega tundide kaupa mängimiseks pole aega. Lapsed käituvad aga sageli halvasti, sest nad vajavad vanemate tähelepanu. Kui laps teeb pahanduse, pöörab vanem talle tähelepanu. Isegi kui see on negatiivne, tunneb laps siis, et temaga tegeletakse.

"Imeliste aastate" koolitusel jagatakse lihtsat retsepti pealkirjaga "Lapse juhitud mäng". See tähendab, et iga päev tuleb võtta vähemalt 15 minutit, kus tähelepanu on ainult lapse päralt, lapsega kahekesi tehakse või mängitakse just seda, mida tema tahab. Kui rohkem ei jõua, piisab tõesti vaid 15 minutist – see võib teha imet. Oluline on regulaarsus ja see, et tehakse, mida laps soovib.

Paljud seda retsepti katsetanud vanemad on öelnud, et see tugevdab lapse enesehinnangut, mõjub väga hästi lapse ja vanema vahelisele suhtele, võib muuta väga palju keeruliselt käituva lapse käitumist ja tänu kõigele eelnevale teha ka lapsevanema elu kergemaks.

3. Kuula last.

Sageli kurdavad lapsevanemad, et laps ei räägi nendega. Samas on väga palju olukordi, kui laps hakkab midagi rääkima, kuid lapsevanem segab vahele, annab nõu või avaldab arvamust, mis on õige või vale. Kui lapsed tulevad minu kui psühholoogi juurde, ütlevad nad: "Hea on rääkida, sa ei hakka õiendama." Minu soovitus on, et lase lapsel rääkida – ilma vahele segamiseta, hinnanguid ja nõu andmata. Lapsevanem võiks olla neutraalne, kuid aktiivne ja peegeldav kuulaja. Kui laps räägibki midagi sellist, mida vanem heaks ei kiida, tuleks ikkagi üritada teda kuulata. Vanemana peame olema võimelised järeltulijaid ära kuulama ilma arvamust avaldamata. Selle asemel võiks üritada peegeldada tagasi lapse öeldut. Näiteks "ahah, ma saan aru, et sulle siis tundub nii" või "ma kuulen, et sa arvad sellest niimoodi" või "kas ma saan õigesti aru, et sul tuli selline mõte?".

Kui vanem kuulab last oma arvamusega vahele segamata, on üsna tõenäoline, et kui pärast lapse jutu lõpetamist ütleb vanem, et "kuule, kas ma võin öelda, mis mina sellest arvan", siis on laps valmis ka vanemat kuulama.

4. Sea adekvaatseid piire.

On lapsevanemaid, kes on loobunud piiride seadmisest. Nad ütlevad, et ei taha olla kurjad ega karmid lapsevanemad, las laps otsustab ise ja kasvab vabalt. Teised lapsevanemad on seevastu üliranged, ei arvesta üldse lastega ning kui nad rikuvad reegleid ja piire, järgnevad karmid karistused. Kumbki äärmus pole hea variant. Ega ka nende vahel pendeldamine.

Lapsevanem peab olema soe ja toetav, ent samas kehtestama adekvaatseid piire. Tuleb mõista, et ei pea valima, kas olla toetav või piire seadev lapsevanem. Piire saab seada konkreetselt ja armastavalt – toetus ja piirid saavad ning peavadki toimima koos.

5. Kannata protestid ära.

Lapsevanemad kipuvad ehmuma, kui laps hakkab piiride või kehtestatud reeglite vastu protestima, aga see on loomulik ja normaalne. Lapsega ei peaks seepärast pahandama. Protestimine on normaalne areng ja käitumine. Lapsel on õigus protestida ja vanemal on õigus (ja kohustus) piire kehtestada. Kui laps protestib, võiks vanem pahandamise asemel lapsele öelda: "Ma saan aru, et see sulle ei meeldi, aga praegu on asjad niimoodi."

6. Tee reegleid koos lastega.

Suuremate lastega mõtle reeglid välja koos. Ära määra ise, kui palju on aega arvuti taga või millal tuleb magama minna. Selle asemel istu koos lapsega maha ja tee perekoosolek arutamaks, millised reeglid võiksid kehtida. Vanemad kipuvad arvama, et lapsed tahavad liiga leebeid reegleid, ent paljude perede kogemus näitab, kuidas lapsed on reeglite ühisel seadmisel üllatavalt mõistlikud. Kui lapsed osalevad reeglite väljatöötamisel, on nad valmis neid hiljem ka palju meelsamini täitma.

7. Lahutades erista oma tundeid ja lapse vajadusi.

Paljud lapsevanemad ei kasvata oma lapsi koos teise bioloogilise lapsevanemaga. Sel puhul on oluline meeles pidada, et lahku minnes ei tohi täiskasvanute omavahelisi pingeid lapse kaudu või tema peal välja elada. Oma valus või pettumuses ei tohi unustada, et laps vajab ja armastab mõlemat vanemat. Isegi siis, kui täiskasvanute omavaheline suhe on väga pingeline, ei tohi lapse kuuldes ning nähes neid emotsioone kuidagimoodi välja näidata. Paraku juhtub liigagi sageli, et üks vanem halvustab teist või, mis veel hullem, takistab lapse kohtumist teise vanemaga. Lapsed kannatavad selle tõttu väga tugevalt, see mõjub traumaatiliselt ja sellega tehakse palju halba. Oluline on eristada oma tundeid ja lapse vajadusi ning pidada meeles, et lapse loomulik vajadus on suhelda ja olla koos nii oma ema kui ka isaga.

Hoidu läbipõlemisest lapsevanemana

Karmen Maikalu: «Lapsevanema rolli leidmine, arendamine ja kasvamine on oluline ning praegu on sel teemal avaldatud tänuväärselt palju raamatuid ja artikleid.

Ent siin varitseb ka oht üle mõelda. Lapsevanemad seavad endale idealistlikke ja perfektsionistlikke eesmärke. See soodustab aga süütunde tekkimist, et ei saada hakkama või ei suudeta olla või käituda nii, nagu kirjanduses soovitati.

Oleme läbipõlemisest harjunud rääkima tööalaselt. Ent aina rohkem on lapsevanemaid, kes ei mõtle oma vajaduste peale ja on nii püüdlikud, et kui kõik ei õnnestu, ollakse ühel hetkel eneses pettunud ja läbipõlenud. Minu soovitus on võtta rahulikult, mõistlikult ja usaldada oma sisemist tunnetust. Vajadusel võib muidugi alati spetsialistilt ka abi küsida.»

Küsi nõu!

Lapsevanemana omadega kimpu jäädes on võimalik küsida kiiret, anonüümset ja tasuta nõu koolipsühholoogide nõuandeliinilt tel 1226 igal tööpäeval kell 16–20. Nõu võib küsida nii lasteaia- kui ka kooliealiste lastega seotud küsimustes.

Artikkel ilmus SIIN.