ÕHTULEHT: Elundidoonorlusest

Elundidoonorlus seostub inimestele surmaga ja sellest rääkimine on meie kultuuris kahjuks tabuteema. 

Kaks aastat tagasi sotsiaalministeeriumi tellimusel korraldatud elundidoonorluse uuringust selgus, et Eesti elanike seas on nende osakaal, kes on oma lähedastega elundidoonorluse teemal suhelnud, Euroopa madalaimate hulgas (17%). Suure tõenäosusega on selle põhjuseks hirm teadmatuse ees, sest surm on meie kontrolli alt väljas. Samas on surma (vältimise) teema alati inimese jaoks üks olulisemaid mõttekohti olnud. Me üritame justkui saavutada surematust - nii füüsiliselt kui muude vahendite kaudu. Me tahame, et midagi püsivat jääks meist maha. Meie eluiga pikeneb ning meditsiin panustab sellesse, et inimesed võimalikult kaua elaksid. Ometi ei ole meie kontrolli all see, millal me sureme. Ühel hetkel peaks iga inimene enda jaoks selgeks mõtlema, mis on elu ja surma mõte ja tähendus ning aktsepteerima oma surelikkuse fakti - seda rahulikumalt on siis võimalik elada.

Kuidas siis ikkagi peredes elundidoonorluse otsusest rääkida? Hea koht alustamiseks on anda teada oma seisukohast, kuid me ei saa sundida kedagi teist samasugust otsust langetama. Oma läbimõeldud otsusest rääkimine annab aluse avada diskussiooni, miks oleme teemale mõelnud, tahteavalduse täitnud ja miks see on meie jaoks oluline.

Mõnikord võib tekkida sellisest teemast rääkides vastupanu ("ah, pole vaja nendest asjadest rääkida!", "ära kutsu kurja välja!", "ega sa nüüd surema kavatse hakata?" vmt) just selle tõttu, et teema on ebamugav ja inimestel on sellega seoses palju hirmu ja ebausku. Siis tasub lähedastele kinnitada, et teeme ise kõik selleks, et saaksime võimalikult kaua elada, kuid sa tahad, et igaks juhuks nad teaksid sinu otsust. Oma sügavamatest mõtetest, vajadustest ja hirmudest rääkimine lähendab inimesi - seepärast on oluline neist teemadest lähedaste ringis avatult vestelda. Seega julgustan kõiki ka elundidoonorlusele mõtlema ja kindlasti selleteemalisi arutelusid peredes tõstatama.

Loe artiklit SIIT.