ÕHTULEHT: Konflikt klassiruumis

Tulevased õpetajaid saavad ülikoolist kaasa teadmised, mis aitavad neil teoorias kujundada positiivset keskkonda, mis oleks muuhulgas ka õpilasi motiveeriv. Kuid ka kõige tublimate õpetajate puhul võib siiski klassiruumis konflikt tekkida.

Kuidas, siis tüli päriselt lahendada ja miks on oluline, et lapsed saaksid õpetaja kohta tagasisiset anda? Oma mõtteid jagab Eesti koolipsühholoogide ühingu juht Karmen Maikalu.

Kuidas läheneda lapse ja õpetaja vahelisse konflikti?

Kui lapsel on olnud koolis õpetajaga negatiivne kogemus, siis loodetavasti on mõni usaldusväärne täiskasvanu, kellega ta julgeb seda kogemust jagada. Kodus on selleks tavaliselt lapsevanem, koolis võiks see olla oma klassijuhataja või näiteks koolipsühholoog.

Esmalt peaks lapse ilma hinnanguteta ära kuulama ning laskma tal rääkida oma kogemusest. Kuulates peaks olema empaatiline ja toetav ning andma lapsele võimaluse jagada, mis toimus ja kuidas ta end tunneb.

Vajadusel võib küsida täpsustavaid küsimusi. Sageli selgub vestluse käigus, et laps on ise selles olukorras valesti käitunud. Tihtipeale on laps õpetaja reaktsiooni valesti tõlgendanud ja selgub, et õpetaja ei olnudki põhjendamatult kuri, vaid õiglaselt nõudlik. Seega lahtub ka esmane emotsioon ja selgub, et olukord polnudki nii hull.

On ka kordi, kus selgub, et tõepoolest – õpetaja ongi olnud ebaõiglane või käitunud last traumeerivalt. Sellisel juhul peaks kindlasti vestlema ka õpetajaga.

Sageli kaasatakse siin ka kooli juhtkond, kes kogu edasist protsessi koordineerib ja selle eest vastutab. Abi vajavad sellisel puhul mõlemad – nii laps kui õpetaja. Lapsepoolne abi on suunatud sellele, kuidas negatiivse kogemusega toime tulla ja õpetaja poolne tugi keskendub tulevikus selliste probleemide vältimisele. Üksikute äärmuslikemate juhtumite puhul võib kõne alla tulla ka õpetaja sobivus oma ametisse.

Täiskasvanu, kes tunneb, et teda vaevavad negatiivsed koolikogemused, võiks pöörduda psühholoogi või psühhoterapeudi poole, kes aitab juhtunut analüüsida ja leida sobivad toimetulekustrateegiad.

Kas lastelt üldse peaks küsima tagasisidet õpetajate kohta?

Koolide praktika on siin erinev. Väga paljud õpetajad küsivad ise õpilastelt iga kursuse või õppeaasta lõpus anonüümset tagasisidet, paljudes koolides viiakse läbi üldiseid rahuloluküsitlusi, milles muude teemade hulgas küsitakse tagasisidet ka õpetajate kohta.

Õpilaste tagasiside aitab õpetajatel paremini mõista, mis nende töös toimib ja mis mitte. Lapsed võivad märgata aspekte, mida õpetajad ise ei pruugi näha. See võimaldab neil oma õpetamismeetodeid kohandada ning seeläbi oma tunde tõhusamaks muuta. Kriitika võib olla konstruktiivne ja aidata õpetajal avastada oma "pimedaid alasid" ning neid parandada.

Igas klassis on õpilasi, kellel võib olla erinevaid õpistiile ja vajadusi. Tagasiside kaudu saavad õpetajad teada, kuidas nad saaksid oma õpetamist individuaalsemaks muuta ning kohandada seda paremini erinevatele õpilastele.

Õpilaste kaasamine tagasiside andmisse loob avatuma ja usaldusväärsema suhte õpetaja ja õpilaste vahel, õpilased tunnevad end väärtustatuna ning näevad, et nende arvamus läheb korda.

Ohukohaks sellisel tagasiside kogumisel võib olla see, et õpilaste tagasiside võib põhineda nende hetkeemotsioonidel või eelarvamustel ning mitte kõik tagasiside ei pruugi olla objektiivne või õiglane. Seega on oluline tagada, et tagasiside kogumine oleks eakohane, struktureeritud ja konstruktiivne, et see tõepoolest aitaks õpetajatel oma praktikat parandada.

***

Abi on võimalik küsida üleriigiliselt koolipsühholoogide nõuandeliinilt 1226 (vastab tööpäeviti kl 16-20). See on kiire ja tasuta võimalus pidada nõu keerulistes küsimustes, mis puudutavad koolilast, tema õppimist, arengut või vaimset tervist. Helistada võivad nii õpilased ise kui ka lapsevanemad, õpetajad või teised lastega kokku puutuvad spetsialistid.

Loe artiklit SIIT.