ÕHTULEHT: Kooliminek tekitab stressi?

Pärast pikka suve võivad igas vanuses õppurid tunda ärevust ja hirmu eesseisva ees. Uue elurütmiga sujuvamaks kohanemiseks annab nõu koolipsühholoog ja Eesti Koolipsühholoogide Ühingu juht Karmen Maikalu. 

Intervjueeris ja pani kirja: Krista Kiin

Esimene, millele ema-isad võiks mõelda, on nende endi suhtumine lapse kooliminekusse, ja selle väljendamine. Me kõik oleme kuulnud väljendeid stiilis: "Jälle hakkab see orjus pihta!" või räägitakse nalju, kuidas esimese klassi koolijüts tuleb koju ja ahastab: "Mille eest ... 12 aastat!" Jagub vanemaid, kel pole enda kooliajast häid mälestusi. Lapsed on tegelikult väga tähelepanelikud. "Kui ema helistab vanaemale ja ohkab: «Ma ei tea, kuidas ta seal kohaneb – koolis on ju nii palju uusi inimesi." või "Kuidas tal see lugemine küll minema hakkab?" nakatab ärevus ka last. Seevastu peaks vanemad üritama olla ise rõõmsad ning jälgima, et nad ei jagaks oma kooliajast negatiivseid kogemusi, vaid pigem toredaid seiku.

Uued olukorrad tekitavad ühes rohkem, teises vähem ärevust. Ootamatuste vähendamiseks võiks vanem peatse õppuriga varem koolitee läbi käia. Paljud koolid korraldavad kevadel või augustis tutvumispäevi. Nii on lapsel 1. septembril julgem minna – ta teab, kes ta klassis õpivad, milline tema klass välja näeb, kus miski asub ja kes on õpetaja.

Rohkem iseseisvust

Emad-isad peaks mõtlema, kuidas anda lapsele kooliga seoses aina rohkem iseseisvust, vastutust ja otsustamisvõimalusi. Juba kooliasju võiks valida koos.

Öeldakse, et mäng on väikese inimese töö ja õppimine koolilapse töö. Laps ei oska ise õppida, teda tuleb õppima õpetada. Alles kooliteed alustanud last peaks esimestel kuudel päris palju juhendama-suunama. Ei piisa lihtsalt ütlemisest: "Tee nüüd koolitükid ära." Laps ei saa aru, mida see tähendab. Teine äärmus on nn helikoptervanemad, kes keerlevad kogu aeg lapse ümber ja kohal ning teevad kõik ette-taha ära. See pole lapsega koos, vaid tema eest õppimine. Sellised vanemad panevad laua peale asjad valmis, vaatavad, mida õpetaja on kirjutanud, näitavad ette, kuidas üht või teist teha – ja kui lapsel endal ei tule hästi välja, teevad tema eest ära. Kohtab lapsi, kel kooli tulles ei ole aimugi, mis neil koolikotis on, sest ema pakkis asjad kokku! Seevastu on oluline õpetada iseseisvust.

Rutiin ja päevakava

Kui suve jooksul on päevarütm käest ära läinud, ürita hiljemalt nädal enne kooli algust see jälle paika saada. Nii nagu vanem loob keskkonna, et lapsel oleks oma laud, kus saaks segamatult õppida, peaks ta aitama koolijütsil rutiini tekitada. Kui pikapäevarühma võimalust ei ole, arutage koos läbi ja pange kirja: tulen koju, vahetan riided, mängin, söön, vaatan, mis teha jäeti. Sarnaselt algklassidega on päevakava ja rutiin vajalik ka suurematele õppuritele.

Samuti võiks emad-isad hea seista selle eest, et laps ei peaks muretsema asjade pärast nagu vanemate läbisaamine või rahaprobleemid. Tihti tulevad koolipsühholoogi juurde lapsed, kes ei suuda keskenduda ega õppida. Siis selgub, et pabistatakse selle pärast, kuidas emmel töö juures läheb, või ega emme-issi lahku ei lähe, kui nad kodus tülitsevad. Laps peaks saama olla laps, mitte muretsema täiskasvanute pärast!

Baasvajadused olgu kaetud

Et laps saaks koolis hästi hakkama, peavad tema baasvajadused – uni, söömine ja liikumine – olema täidetud. Paljudes koolides pakutakse hommikuputru. Isegi, kui laps ütleb, et tal hommikul isu ei ole, ei tohiks ta kodust välja minna ilma, et oleks kasvõi paar ampsu võtnud. Lapsed, kes söövad hommikust, saavad koolis paremini hakkama ja neil on vähem vaimse tervise probleeme. Paraku kohtab aina enam lapsi, kes liiguvad vähe. Nii nagu söömisega, on ka liikumisega – kui seda mitte teha, siis aju hästi ei tööta.

Telefonipiirangud jõusse

Paljud esimese klassi minejad saavad esimest korda nutitelefoni, mille omanikuks olemine on uus väljakutse ja roll. Siin on mõtlemisainest kõigile: kuidas paika panna telefonipiirangud? Koolis näeb palju lapsi, kes on hommikul unised – vanemad arvasid, et laps läks magama, tema aga istus veel tükk aega telefonis ... Paljudes koolides ei tohi telefoni kasutada, aga koduski ei peaks laps veetma telefonis kogu koolijärgset aega, mil ema-isa kodus pole.

Aeg omavaheliseks suhtluseks

Uuringud näitavad, et lapse ja ema-isa vahelisele suhtele ning lapse enesehinnangule mõjub hästi, kui vanem veedab iga päev 15 minutit n-ö lapse juhitud aega, kus tema ütleb, mida ta tahab teha. Selleks võib olla lauamängu mängimine või soovib ta ehk midagi näidata-rääkida. Leia enne magamaminekut aega, et rääkida päevasündmustest ja arutada läbi homset. Uinumise eel on ka teismelised rohkem avatud. Kõige olulisem ongi, et usaldus püsiks ja laps räägiks.

Noorukite puhul kodus pahatihti omavahel kuigi palju ei räägita, pigem küsivad vanemad korraks: "Kuidas läks?" Sellele kõlab vastus: "Hästi." Tavalised on veel käsklused: "Pane arvuti kinni" või "Mine magama," ning "Kas kooliasjad tehtud?" Toimub eeskätt infovahetus, aga sügavamaid ja pikemaid vestlusi jääb aina vähemaks. Teismeliste puhul on see osalt isegi normaalne, et nad räägivad vähem, aga kindlasti on vanematele väljakutse kontakti säilitada. Oluline on, et ka teismeline usaldaks ja teaks: vanem seisab alati tema selja taga.

Kodu ja kooli koostöö

Kui vanemates klassides tekib probleeme nagu suur õpikoormus, kiiresti vahetuvad õpetajad ja keerukad suhted kaaslastega, on abiks koolipsühholoog. Mistahes suhete klaarimisel on esimene kontaktisik klassijuhataja – tema näeb, mis õpilastel omavahel toimub; tema saab selliseid muresid korrigeerida. Siit tuleb lapsevanema ja õpetaja ehk kodu ja kooli koostöö tähtsus. Emad-isad saavad olla noorukile koduseks toeks ja tagalaks, arutleda temaga, kuidas leida sõpru või mingites olukordades toime tulla. Koolis aitavad neid olukordi lahendada klassijuhataja, õpetajad, koolipsühholoog ja sotsiaalpedagoog.

Võta vahel ka lõdvemalt

Kui teismelised on oma tunniplaani kätte saanud ja huviringid paika loksunud, võiks koos vaadelda, mis muutused on toimunud, millal on õppimise aeg ning millele ja kui palju panustada. Alati leidub lapsi, kes on ülimalt kohusetundlikud – ja me ei räägi juba ammu pelgalt täiskasvanute tööalasest läbipõlemisest. Koolipsühholoog näeb palju läbi põlenud tublisid noori, kes lihtsalt koormavad end üle ja nõuavad endalt liiga palju. Seda kohtab juba põhikooli lõpus, aga peamiselt gümnaasiumi õpilastel. Võib-olla ei peaks igal alal ja igas aines täie tambiga end takka kihutama?

______________________________

Koolipsühholoogide tasuta nõuandeliinilt 1226 saab nõu argipäevadel kl 16–20 (venekeelne lühinumber 1227 vastab teisipäeviti kl 16–20), helistamine on anonüümne. Helistada võivad lapsed, vanemad ja õpetajad. Kõnedele vastavad koolipsühholoogi kutsetunnistusega kogemustega psühholoogid. Kokku saab leppida järelnõustamist.

Loe kogu artiklit SIIT.