ÕPETAJATE LEHT: Peaksime oskama näha mitte tülikat, vaid mures lapsevanemat

Mida peaks õpetaja tegema, kui on saanud mõnelt lapsevanemalt korraliku sauna? Kuumale kerisele vee viskamise asemel võiks end enne maha jahutada ja mõjutada lapsevanemat sama tegema. Soovitusi koostööks ka agressiivselt käituvate lapsevanematega jagab Sirje Pärismaa artiklis Eesti Koolipsühholoogide Ühingu juht Karmen Maikalu.

Viimastel aastatel on osast vanematest saanud laste "eestkõnelejad", kes süüdistavad õpetajaid liigses ranguses, esitavad kaebusi, tihti anonüümseidki, ja üleüldse sekkuvad kooli töösse. Miks on nii ja mida saaks õpetajad sel puhul teha?

Karmen Maikalu: Ma ei tahaks siin rääkida vanemate sekkumisest − kooli ja kodu koostöö peaks olema elementaarne. Ka uuringud näitavad, et kui vanema ja õpetaja koostöö on hea, tunneb laps ennast koolis paremini ja saab paremini hakkama.

Ehk tuleks hoopis küsida, kuidas luua kooli ja kodu, õpetaja ja lapsevanema suhtlust nii, et see oleks koostöine, mitte vastanduv. Kõrvalt vaadates tundub mulle mõnikord, et unustame ära, et oleme üks meeskond, ajame ühte asja ja oleme selle eest väljas, et lapsel läheks hästi – ta areneks, kasvaks tubliks ja targaks inimeseks. Miks meil see tähtis asi meelest läheb?

Kui lapsevanemal tekib küsimusi või kahtlusi, et õpetaja ei tee mõnda asja hästi, siis ei peaks ta teda kohe süüdistama, vaid pidama dialoogi. Täiskasvanud inimesed võiksid saada kokku ja rääkida läbi. Aga kui vaadata, milline on suhtlemiskultuur ühiskonnas ja kui palju on konflikte avalikus ruumis, siis näeme, et probleemid pole ainult lapsevanemate ja õpetajate vahel, vaid ühiskonnas on üldse vähe dialoogi ja palju vastandumist.

Osa koole teebki emadele-isadele koolitusi ja õpetab vanemaks olemist.

Targad on koolid, kes on ära tabanud, et koolitatud lapsevanemaga räägime ühte keelt ja saame paremini koostööd teha. Vanemad on ressurss, millesse koolid saavad panustada. Paljudes koolides ongi vanemad kogukonna loomulik osa.

Võib-olla tundub mõnele lapsevanemale õpetaja liiga range ka pidevalt kõlava jutu pärast, et koolitunnis peaks olema rohkem lõbu ja vähem pingutust?

Mina ei vastandaks lõbu ja pingutust. Selge on, et pingutuseta pole võimalik omandada uusi oskusi ja teadmisi. Kuid õppimine peaks olema mitte ainult kuiv faktide pähetuupimine, vaid tunnis peaks olema ka mängulisust ja elulisust, et laps saaks aru, miks on midagi vaja õppida. Mängimist ja pingutamist peaks üritama kokku viia. Aga automaatselt hakkame ikka vastandama – kui ütleme, et toome mängulisust õppimisse, siis arvame kohe, et pingutada enam üldse ei või.

Palju kuulen ka seda, et tänapäeva lastel on ainult õigused ega ole kohustusi. Mis mõttes pole? Mõlemad on olemas.

Kuidas siis teha nii lastele kui vanematele selgeks, et tulemuse nimel peab pingutama ja igaühest ei saa Hollywoodi staari või Messit?

See on dialoogi küsimus. Kui palju meie, täiskasvanud, suudame olla dialoogis? Kui lapsevanemale tundub, et õpetaja on range ja nõuab liiga palju, kuidas siis pidada dialoogi ja mitte hakata kohe süüdistama? Ja kuidas õpetaja ise oskab oma õpetamismeetodeid selgitada?

Mulle tundub, et see on müüt, et rangeid õpetajaid ei taheta. Õpilased väga hindavad õpetajaid, kel on nõudmised, reeglid ja piirid paigas. Minnalaskmismeeleolus õpetajad pole laste lemmikud.

Küll aga toovad õpilased esile, et neile ei meeldi ebaõiglus, alandav ja alavääristav suhtumine.

Millised on peamised põhjused, millega pöörduvad koolipsühholoogi poole vanemad, õpetajad, õpilased?

Lapsevanemad tahavad teada, kuidas oma lapsega paremini toime tulla, teda motiveerida ja mida teha siis, kui suhted on sassi läinud. Palju pöördutakse ka seepärast, et lapsel on käitumisprobleemid, ta on väga ärev või kurb.

Aga jah, vahel on ka neid, kes paluvad koolipsühholoogi vahendajaks lapsevanema ja õpetaja vahel, sest suhted on läinud teravaks. Psühholoog saab aidata tekitada dialoogi ja mõistmist, et mõlemad on ühe asja eest väljas.

Meil on ka tasuta üle-eestiline koolipsühholoogide tugiliin (1226, vene keeles 1227). Igal tööpäeval kl 16–20 võivad helistada nii õpilased, õpetajad, vanemad kui ka lastega töötavad spetsialistid.

Liinile helistanud õpetajail on peamiselt kaks teemat: kuidas saada hakkama õpilastega, kel on käitumisraskused, õppimisprobleemid, vaimse tervise mured, ja kuidas ise selles möllus ellu jääda. Palju on õpetajate läbipõlemise ja stressiga seotud küsimusi.

Õpilaste seas on palju depressiivsust, ärevust ja hirmusid, muretsemist tuleviku või pereprobleemide pärast, ennastvigastavat käitumist. Jagub ka suhtlemise ja suhetega seotud probleeme: kaaslastevahelised tülid ja kiusamine, vahel ka paarisuhete probleemid. Nii uskumatu, kui see ka ei tundu, on õpilastel vahel samad probleemid nagu vanadel abielupaaridel: kaaslane on minuga liiga vähe koos, ei hooli minust, ei mõista mind.

Laste mure on ka ülekoormus – nad õpivad poole ööni, joovad energiajooke, et üleval püsida. Ja noored tunnevad palju ka üksildust − neile tundub, et keegi ei mõista neid. Ühe teismelise tüdruku käest küsisin, kellega ta peale minu veel räägib. Ütles, et tal polegi kedagi, räägib murede korral AI-ga. Proovisin ise ka järele ja tõesti – väga mõistlikku nõu andis AI. Ühest küljest on hea, et laps saab kohe internetist soovitusi, aga samas on väga kurb, et lapsel pole ühtegi inimest, kellega suhelda.

Ootused lastele on kõrged. Vanem ütleb, et peab kaugele jõudma ja edukas olema. Õpetajad ütlevad, et nende koolis peavad eksamitulemused olema väga head. Kõik survestavad ja lapsel tekib tunne, et pole hetke hingatagi. Lapsed ütlevad ka seda, et ei taha, et vanemad neis pettuksid.

Eelmise nädala Õpetajate Lehes oli juttu magistritööst, kus käsitleti õpetajate kiusamist lastevanemate poolt. Tuli välja, et mitmed õpetajad on olnud ka küberkiusamise ohvrid. Sotsiaalmeedias on loodud lastevanemate gruppe, kus räägitakse õpetajast, tema õpetamismeetoditest ning ka eraelust.

Jah, on inimesi, kes sageli klatšivad teisi. Üheks arvustatavaks võib sattuda ka õpetaja. On arusaadav, kui omavahel arutatakse koolielu, aga mõnikord hakatakse arvustama ka seda, millised on õpetaja lapsed, pereelu või riietus. Tavaliselt räägivad need inimesed halvasti ka teistest, mitte ainult õpetajast. Pigem ütleb see midagi rääkijate enda kohta.

On ikkagi sisemise väärikuse ja kultuuri küsimus, kas sa laskud tasemele, et hakkad kedagi isiklikult arvustama. Intelligentsed inimesed võiksid osata anda konstruktiivset tagasisidet ja mitte lihtsalt selja taga kiruda.

Kogenud õpetajal, kel paksem nahk, on lihtsam sellistest asjadest üle olla kui algajal. Mida talle soovitate?

Oluline on, et noorel õpetajal oleks mentor – et poleks nii, et algaja visatakse vette, las õpib ujuma. Paljudes koolides nii ongi: kogenud õpetaja aitab, toetab ja juhendab. Lisaks seadustes kirjas olevale on ka hulk kirjutamata reegleid ja soovitusi, mida saabki vaid kolleegilt kolleegile edasi anda.

Aga kui vanematel on küsimusi õpetaja õpetamismeetodite kohta?

Siis tuleb avada dialoog. Tulla kokku ja arutada, mille pärast muretsetakse. Sõnastame ümber pahase lapsevanema rahulolematuse: lapsevanemal on tegelikult mure oma lapse pärast. Intelligentsem vanem oskab seda viisakalt väljendada, emotsionaalselt vähem intelligentne on mõnikord väga ründav. Aga ka nendega on võimalik astuda dialoogi: öelda, et mõistate vanema muret oma lapse pärast, ja teha ettepanek arutada koos, mis on lapsele parim. Mõnikord on õpetajal vaja midagi muuta, teinekord peab aga lapsevanem tunnistama, et on asjadest valesti aru saanud. Osa juhtude puhul on vaja panna väga konkreetseid piire – sealjuures on oluline vastastikune lugupidamine, viisakas suhtlemine ja austav suhtumine teineteise rolli vanema ja õpetajana. Selle kõige puudumine tekitab stressi kõikidele asjaosalistele, ka lapsele.

Olete meie jutuajamises korduvalt rõhutanud koostöö vajadust. Kuidas seda tõhusalt teha?

Tähtis on mõlemapoolne kontakti loomine, dialoogi pidamine, asjade mitte isiklikult võtmine, aga ka aus enesekriitilisus. Et me oskaks kooli poolelt mõista agressiivselt käituvat lapsevanemat. Kui võtame öeldut isikliku ründena, on raske koostöiselt edasi minna, aga kui suudame mõelda, et vanem on lapse pärast väga mures, saame ehk koos välja mõelda, kuidas ja mida lapse arengu huvides edasi teha. Peaksime oskama näha mitte tülikat, vaid mures olevat lapsevanemat.

Samamoodi peaks lapsevanem proovima esmalt õpetajat usaldada ja näha teda koostööpartnerina, kes soovib tema lapsele head ja mitte halba.

Õpetajal on selleks kõigeks vaja kolleegide, tugispetsialistide ja juhtkonna tuge. Õpetaja ei tohi ennast üksinda jätta, vaid peab julgelt abi küsima. Me oma koolis ka mõnikord istume ja arutame, kuidas oleks kõige mõistlikum mõnele lapsevanemale vastata ja kuidas õnnestuks teda koostööd tegema saada. Jah, tuleb tõdeda, et mõnikord on see tõeline väljakutse.

Aga kui lapsevanem tuleb kirglikult oma last kaitsma, siis võib ühel hetkel Saulusest ka Paulus saada ja ta muutub sama kirglikuks õpetaja koostööpartneriks ja meeskonnakaaslaseks.

Tasuta koolipsühholoogide tugiliin 1226 on eesti keeles avatud igal tööpäeval kl 16–20. 
Nõuandeliin 1227 vastab vene keeles teisipäeviti kl 16–20, ukraina keeles iga kuu esimesel teisipäeval kl 16–20.

Loe tervet artiklit SIIT.