PERE & KODU: Kui vanemate vahel on suur viha ja valu, on suurimaks kannatajaks laps

Tahaksime loota, et iga vanema esimene eesmärk on see, et pere saaks ka peale lahkuminekut võimalikult tervena toimida. Tihti see ei õnnestu. Vanemate vahel võib olla nii suur viha või valu, et lapsest saab hoopis relv, mida teisele osapoolele kättemaksuks või haiget tegemiseks kasutatada.

Psühholoog ja pereterapeut Karmen Maikalu puutub selliste olukordadega kokku rohkem kui ta sooviks. Lapsest, kelle nimel lahutuse keskel justkui võideldakse, saab hoopis olukorra ohver. 

Karmen töötab psühholoogina 24 aastat ning tõdeb, et tülid laste jagamise pärast on läinud ajaga inetumaks ning saanud juurde ka avaliku poriloopimise platvormi. Läbi selle on psühholoogini jõudnud mitmeid juhtumeid, kus vanem tuleb tema juurde kaheldavate motiividega. "Näen, kuidas üks vanem üritab lastele sõnu suhu panna ning soovib, et väidaksin midagi, milles ma kindel olla saa." Mitte alati ei ole lapsevanemad neis vaidlustes ausad.

Lapsed on lojaalsuskonfliktis

Karmeni kabinetti tulevad vahel lapsed ise abi otsima, vahel jõuavad nad sinna vanema kaudu, teinekord läbi lastekaitse või muul viisil. Kindel saab olla selles, et raske on see igale lapsele, kes vanemate tüli keskmesse tõmmatakse. Lapsed jagavad, et pinge, mis kaasneb oma kahe armastatud vanema vahel olemisest, käib neile üle jõu. Tihti on tulemuseks probleemid käitumise või õppimisega, laps võib hakata ennast vigastama või kodust ära jooksma. Tekkida võib depressioon ja ärevushäired, tohutu süütunne. "Kahjuks olen liiga palju kuulnud, kuidas lapsed ütlevad, et parem kui oleksin surnud, siis mu vanemad ei peaks nii palju tülitsema. Need lapsed on väga õnnetus seisus."

Psühholoogi sõnul võib laps tülide hambusse jääda mitmel eri viisil. Üldiselt ei ole see sellepärast, et vanem tahaks oma lapsele halba. "Tegelikult vajavad need vanemad abi, nad lihtsalt ei tule ise oma tunnetega toime," tõdeb Karmen.

Peamise murena tekib lahkumineku keskel lastel lojaalsuskonflikt. "Lapsele on loomuomane armastada ja väljendada oma lojaalsust mõlemale vanemale," jagab spetsialist. Kui lapsel on varasemalt olnud ohutu vanemaga normaalne kontakt, peaks psühholoogi arvates alati soosima suhet mõlema vanemaga. "Sa võid arvata, et su ekskaaslane on igavene mölakas, kuid eksvanemad ei saa te olla isegi siis, kui teda südamepõhjani vihkad," paneb Karmen vanematele südamele.

"Lapsele teeb väga haiget, kui vanem räägib teisest halvasti." Psühholoog toob välja, et siin ei ole vahet, kas halba räägitakse otse lapsele või näiteks sõbrannale selliselt, et laps kõrvaltoast kuuleb. Äärmuslikel juhtudel tehakse seda avalike postituste või avaldustega.

Tänapäeval on sotsiaalmeedia andnud võimaluse oma pahameelt avaldada erinevates kommentaariumites, gruppides ning sotsiaalmeediakanalites igaühele. Paraku leidub üksjagu vanemaid, kes neid kanaleid lapse teise vanema mustamiseks ära kasutavad. "Nii võib laps konfliktist kuulda hoopis kolmandate osapoolte kaudu," möönab Karmen. Tema sõnul on see murekoht, mis muutub eriti teravaks, kui lapsed on kooliealised ning info hakkab levima ka lapse sõprade seas.

Lojaalsuskonflikti paiskab lapse ka olukord, kus temast tehakse vanematevaheline sõnumitooja. "Näen ikka, kuidas lapsi saadetakse teise vanema juurde sõnadega "ütle siis talle, et järgmine nädal sa küll tema juurde ei lähe" või "ütle talle, et tema mulle küll midagi ei dikteeri"." Lapses tekitab selline olukord taas konflikti ning annab talle vastutuse, mis pole talle eakohane.

Võõrandamine on suur probleem

Lisaks on inetute lahutuste juures suureks murekohaks lapse võõrandamine ühest vanemast. Karmen on veendunud, et kui tegu ei ole vägivaldse või muul moel ohtliku vanemaga on lapse jaoks parim lahendus säilitada suhe mõlema vanemaga. "Kui vanem annab lapsele mõista, et teise poolega suhtlemine on tema reetmine, paisatakse laps konflikti keskele."

Karmen jagab, kuidas oma töös on ta tihti pidanud nägema juhtumeid, kus lapsele küll otseselt ei keelata teise vanemaga suhtlust, kuid see tehakse talle ebamugavaks ning tekitatakse lapses sellega suurt süütunnet. "Näiteks ütleb üks vanem lapsele, et olgu, mine ja lõbutse nüüd, kuni meie siin nukkudega kurvastame, ootame sind ja igatseme, kuni sa ära oled..." Laps ei peaks kandma seda koormat, et ta oma vanemale kurbust valmistab.

Tihti manipuleerivad vanemad lapsega pakkudes väga erilisi elamusi just teise vanema juuresoleku perioodiks. "Oh, kui jama, et sa nüüd pead minema! Meil olid just selleks nädalavahetuseks plaanid sõita Soome lõbustusparki ja nüüd sa ei saagi meiega tulla," toob Karmen näite, kuidas vanemad proovivad enda juurde jäämist teha nii ahvatlevaks, et laps ise külastusest loobuks. "Laps ei peaks kunagi valima kahe vanema vahel. Tal peaks alati olema võimalus kontaktis olla mõlema vanemaga."

Kui pikema perioodi vältel kohtumisi takistada, on Karmeni sõnul võõrandumine lihtne tekkima, eriti väikese lapse puhul. Ta toob paralleeli filmiga "Eia jõulud Tondikakul," kus lapse eest oli varjatud kirju, mida teine vanem terve elu talle saatnud oli. "Paraku on sellised olukorrad mitmete perede reaalsus."

Vahel ei õnnestugi võõrandatud vanemaga suhteid taastada

Kui üks vanem annab lapsele selgelt märku, et ta teise vanemaga kohtumist ei soosi, tunneb laps selle ees vastutust ning keeldubki kohtumistest. "Kui laps teab, et üks vanem ei ole rahul, kui ta teise juures käib, ei pea laps sellele pingele vastu. Tihti tundubki lapsele siis, et tal on kergem öelda, et ta ei taha teise vanemaga kohtuda," toob psühholoog välja sagedase võõrandamise viisi. Sellistel juhtudel võtab mõnikord laps teise vanemaga ühendust alles täiskasvanueas, kui hirm teist vanemat alt vedada on taandunud.

Aga vahel hoiab laps ühest vanemast eemale väga adekvaatsetel põhjustel: kui vanem on olnud vägivaldne kas lapse enda või teise vanema suhtes või kui vanem on olnud ebausaldusväärne näiteks sõltuvusliku käitumise tõttu. Karmen rõhutab: "On väga oluline aru saada, et kui tegemist on olnud vägivaldse suhtega, siis tavareeglid ja mõistlikud kokkulepped ei pruugi kehtida. Eriti salakaval on vaimne vägivald, mis võib olla varjatud ja raskesti tuvastatav ning jätkub tihti ka pärast lahkuminekut." 

Vahel proovib kohus psühholoogi ja lastekaitse abil lapse ja võõrandatud vanema vahel korraldada kohtumisi, et vanema ja lapse suhet taastada. "Sellest võib kasu olla, kui kõik osapooled koostööd teevad ning ühiselt olukorra paranemiseks pingutavad."

Karmen tõdeb, et võõrandunud suhet, usaldust ja armastust ei ole võimalik vägisi või mõne kohtumäärusega taastada. "Selgelt ei ole last säästev, kui eemale jäänud vanem püüab last enda juurde saada sunniviisiliselt," ohkab ta. "Sellisel juhul oleks pigem vajalik individuaalne toetav psühhoteraapia nii mõlemale vanemale kui ka lapsele, et igaüks saaks tegeleda oma valu ja emotsioonidega, vajadusel muuta oma käitumist. See kõik võtab aega, kiireid lahendusi siin ei ole."

Vanematel kaob reaalsustaju

Kui lapse ja teise vanema kokkusaamised siiski kokku lepitakse, on Karmeni sõnul eriti kriitiline lapse üleandmise hetk – seda just siis, kui vanemate endi vahel on suur viha. "Kui vanemad sel hetkel ei suuda oma emotsioone kontrollida, panevad nad lapse eriti raskesse olukorda." Ta on oma töös kuulnud äärmuslikest olukordadest, millesse lapsed on paisatud. "Tean olukordi, kus vihahoos on teist vanemat asjadega visatud, kallatud toiduga üle, karjutud ja sõimatud," jagab psühholoog seiku. "Seal kõrval võib samal ajal olla laps, kes nutab ja karjub, kuid vanemad ei registreeri seda isegi ära." Ta möönab, et olukorras, kus konflikt eskaleerub väga suureks, kaob vanematel reaalsustaju täiesti ära.

"Kui küsin vanemalt, kas laps nägi seda kõike pealt, võib ta mulle vabalt vastata, et ei olnud. Alles hiljem võin lapselt kuulda, et ta oli kõrval kõike tunnistamas... vanemad lihtsalt ei märganud." Karmeni sõnul juhtub siin tihti, et laps tunneb tohutut süütunnet ja arvab, et tema on tüli, viha ja kurvameelsuse põhjustaja.

Kuidas siis ikkagi seda kõike ära hoida ja last inetust lahutusest kaitsta? "Mõistlik vanem säästab oma last negatiivsetest juttudes teise vanema ning käimasolevate kohtuprotsesside ja vaidluste kohta," on Karmen otsekohene. Kui mingil põhjusel on siiski vaja lapsele toimuvast rääkida, tuleb seda teha lapsele eakohaselt ning leebelt. "Selgita lapsele, et otsisite abi, et teil vanematena oleks lihtsam asjades kokku leppida," toob Karmen näiteks.

"Enamiku kohtuvaidluste puhul ei ole ükski osapool lapsele ohtlik," selgitab psühholoog. Ta toob ka välja, et tänapäeval kaasatakse lapse arvamust võimalusel juba varasest east, kuid see ei käi stiilis "millise vanema juures sa elada tahad," vaid uuritakse, milline on lapse suhe vanemaga, varasem kontakt, milline on lapse turvatunne ning millised on tema harjumused.

Karmen toonitab, et ka vanema valu ja igatsust tuleb mõista. "Häid lahendusi ei ole. Tuleb lihtsalt valida halbadest vähim halb," ütleb spetsialist. Ta toob välja, et kahtlemata on kõige lapsesõbralikum tulla toime oma igatsusega, mis tabab, kui laps on teise vanemaga. Oma hingevalu tõttu võtta lapselt ära teist vanemat ei tohi.

Psühholoog paneb vanematele südamele, et kui kõiges muus võib olla erimeelt, siis oma laste üle tasub olla tänulik ning panustada sellesse, et lapsel saaks olla elus ruumi mõlemale vanemale. 

Loe artiklit SIIT.