PERE & KODU: Psühholoog Karmen Maikalu: lapse suhtumine kooli minekusse sõltub vanemast. Kuidas last selles toetada?

Üsna pea on käes 1. september ja algab kooliaeg. Lapse esimesse klassi minek võib olla perele suur ärevuse allikas, eriti siis, kui tegemist on pere esimese koolimineva lapsega. Kuidas ärevust maandada? Mil moel lapses iseseisvust arendada? Mida tähele panna ja kuidas last kõige paremini toetada?See, kuidas laps kooliminekusse suhtub, sõltub suures osas vanematest. Kui vanem on väga ärev, tunnetab seda ka laps. Seega peaks vanem jälgima, mismoodi ta lapsega ja lapse kuuldes koolist räägib - "hakkab see orjus pihta" või "oh, kui äge, sa lähed kooli, õpid huvitavaid asju ja saad uusi sõpru!", "ma nii muretsen, kuidas sa seal hakkama saad" või "olen kindel, et sul on koolis tore!".

KUIDAS ÄREVUST MAANDADA?

Lapsevanem võiks rääkida lapsele toredaid lugusid oma kooliajast, et luua lapses rõõmsat elevust. Kui vanemal on koolist negatiivseid mälestusi, siis ei peaks neid lapsega jagama - see tekitab lapsele asjata hirmu ja ärevust.Hea, kui laps saaks enne 1. septembrit tuttavaks nii koolimaja kui klassikaaslaste ja õpetajaga, samuti peaks läbi käima koolitee. Paljud koolid teevad juba kevadel lastele kooliga tutvumise päevi - nii teab laps ette, kes ja mis teda koolis ootab ning see annab turvalisust. Kui tutvumispäevi ametlikult ei korraldata, võiks lapsevanem küsida koolilt võimalust iseseisvalt lapsega enne esimest koolipäeva väike tutvumistiir teha.

Laps vajab individuaalset tähelepanu, kahekesi aega, koos vanemaga mängimist, rääkimist ja kuulamist. Igal päeval võiks vanem võtta (vähemalt) 15-20 minutit, et lapsega koos olla, teda kuulata, temaga mängida. Selline kvaliteetaeg aitab lapsel avaneda ja rääkida, kui midagi hingel. Kui laps ei ole kohe valmis rääkima, võite koos mängida, kuidas näiteks nukud või karud hakkavad kooli minema ja küsida lapselt, mida see nukk kooli minnes mõtleb või mida karu enne kooli minekut või koolist tulles oma emale ütles.

Mõnikord on lapsel lihtsam rääkida läbi mängu kui vastata otse küsimusele "mida sa tunned?". Vanem võiks veel ja veel anda lapsele võimalust mängida ja vestelda neil teemadel, mida laps seoses kooli minekuga ootab, mille kohta ta rohkem teada tahaks või mida ta kardab. Kes mu klassi veel tuleb? Kuidas ma nendega sôpradeks saan? Miks see vôi teine laps minu rühmast minu klassi ei tule? Mis siis saab, kui ma ei oska õpetajale vastata? Äkki ma eksin koolimajas ära? Mida ma siis teen, kui tunnis tuleb pissihäda? Laste seas levivad väga erinevad arusaamad koolist ja môned ootused vôivad olla täiesti ebareaalsed, sama lugu on hirmudega. Vanemaga rääkides ja mängides saab laps need mõtted endast välja, need ei jää tema pähe keerlema ja ta ei pea nende pärast üksinda muretsema.

Kindlasti ei tohi lapse muret pisendada või naeruvääristada, vaid selle üle tuleb rahulikult koos arutleda ning lapsele arusaadavad ja rahu toovad vastused leida.

KOOSTÖÖ KOOLIGA

Kodu ja kool on üks meeskond, kellel on ühine eesmärk - toetada lapse arengut. Selleks on vaja vastastikust usaldust ja koostööd. Näiteks peaks lapsevanem jagama õpetajaga lapse eripärasid või erivajadusi, mis mõjutavad tema toimetulekut, nii teab õpetaja sellega arvestada ja last paremini toetada.

Samuti peab jälgima seda, et kui lapsevanem ja õpetaja on milleski erineval arvamusel, siis ei tohi õpetaja tööd ega ka lapsevanemat kritiseerida lapse kuuldes, vaid täiskasvanud peavad neid teemasid arutama omavahel. Uuringud näitavad, et kui lapsevanem ja õpetaja teevad omavahel head koostööd, paraneb lapse püüdlikkus ja keskendumisvõime, suureneb õpilase õpihuvi ja eneseusk, paraneb lapse akadeemiline võimekus ja sotsiaalne areng, väheneb koolistress ja paraneb klassi sisekliima ning kokkuvõttes on lapsel koolis meeldivam olla.

ISESEISVUSE KUJUNDAMINE

Sageli näeme lapsevanemate puhul kahte äärmust: on ühed vanemad, kes teevad ja otsustavad kõik lapse eest ära - õpivad, pakivad koolikoti, panevad lapsele valmis kooliriided jne. Ja on teine äärmus: "Sa oled juba suur, saa ise hakkama, otsusta ja toimeta ise!" Nagu elus ikka, pole kumbki äärmuslik tee parim lahendus. Laps peab õppima iseseisvust, ent tegema seda vanema toetusel ja juhendamisel.Seega ära tee lapse eest õppimisega seotud otsuseid. Ära lahenda lapse eest probleeme, vaid aita lapsel ise lahenduseni jõuda. Kamandamine treenib kuulekust, ent tuim kuulekus ei lase iseseisvalt mõelda. Näiteks selle asemel, et öelda: "Hakka kohe õppima!", võiks hoopis küsida: "Millal sa plaanid ära õppida - kas enne või pärast sööki?"

Lapsele on oma tegevuse planeerimisel abiks kindel päevakava ja päevarutiin - mis järjekorras toimuvad hommikused tegevused, mis järjekorras toimetab laps pärast kooli, millal õpib, millal on aeg mängimiseks või söömiseks. Päevakava võiks koostada ja kirja panna lapsega koos arutledes, mitte nii, et vanem ütleb lapsele, mis kell ja mida tegema peab. Loomulikult vajab algkoolilaps suunamist ja meeldetuletusi, ent kui laps on saanud ise kaasa rääkida reeglite ja rutiinide paikapanemises, on tal ka kergem neid meeles pidada ja järgida.

Õpetajad on koolis piisavalt palju näinud olukordi, kus laps ei tea, mis tal koolikotis on, sest ema on see, kes on asjad kotti valmis pannud. Oma koolikoti peaks aga laps pakkima igal õhtul ise ning vanem võib siin aidata suunavate küsimustega: "Mis tunnid sul homme on? Mis on vaja kooli kaasa võtta? Kas on veel midagi, mida on vaja kotti panna? Kas kotis on midagi, mida homme vaja ei ole ja mille võiks koju jätta?".

KUI PALJU PEAB VANEM KOOS LAPSEGA ÕPPIMA? 

On vanemaid, kes pingutavad juba lasteaias üle lapse akadeemilise ettevalmistamisega - lapsel on pärast igat lasteaiapäeva ja ka nädalavahetustel õppetunnid, kus laps peab lugema, kirjutama, arvutama. Kui seda teha sunniga nii, et see muutub tüütuks kohustuseks, võib see tekitada lapses vastumeelsust õppimise ja kooli suhtes ning alge koolistressiks ongi loodud.

Esimeses klassis reeglina kodutöid teha ei jäeta, küll aga on paljudel lastel vaja kodus harjutada lugemist ja mõnikord ka kirjutamist, kui mõni harjutus on jäänud koolis pooleli. Kui aabitsateksti lugemine on väga vastumeelne, võib proovida lugeda kordamööda - laps loeb ühe lause, lapsevanem teise. Üldjuhul võiks õppimine olla nii palju kui võimalik mänguline ja seotud lapse igapäevaste tegevustega. Lugege lapsele raamatuid ette (ka siis, kui ta juba ise lugeda oskab), käige raamatukogus, uurige, mis on kirjutatud tänavasiltidele või lapse lemmiktoidupakendile, kirjutage lapsele väikeseid kirjakesi, julgustage last ise kirjutama vanematele paberi peale sõnumeid ja telefonis SMS-e, saatke vanaemale lapsega koos käsitsi kirjutatud kiri, lugege kokku, mitu sõpra mängis täna õues või mitu punast autot on parklas, laske lapsel endal arvutada, kui palju raha on vaja kahe jäätise ostmiseks. Sel kombel tunneb laps uutest teadmistest rõõmu, ta näeb, kus neid vaja läheb ja säilib lapse loomulik huvi õppimise suhtes.

KUI ON VAJA, KÜSI ABI

Väike ootusärevus enne kooliminekut on normaalne, ent täiskasvanute asi on tagada, et suurem osa sellest oleks pigem rõõmus elevus.Koolis tekkivate murede korral on nii lapse kui lapsevanema esimene usaldusisik oma klassijuhataja. Kui lapse jaoks on näiteks lugemine, kirjutamine või arvutamine jätkuvalt väga vastumeelne või vaevaline, kui laps ei taha üldse kooli minna, kui lapsel on koolis kellegagi suhted sassis või on muud, mis muretsema paneb, siis võtke julgelt lapse õpetajaga ühendust ja arutage koos, kuidas edasi toimetada ja last kõige paremini toetada.

Samuti on võimalik pöörduda abi saamiseks koolipsühholoogi või sotsiaalpedagoogi poole. Igal tööpäeval kl 16-20 saab nõu küsida ka koolipsühholoogide tasuta nõuandeliinilt lühinumbril 1226.

Loe artiklit SIIT.