PERE & KODU: Tihti on nii, et pereterapeudi juurde tullakse küll ühe teemaga, kuid hiljem selgub, et põhiprobleem on siiski mujal
Mida kujutab endast trendikas lahutusnõustamine? Miks käivad psühholoogi juures teismelised paarid? Mille puudumine paneb nii paljusid lapsi end vigastama? Kas traditsiooniline paarisuhe on tõesti suremas ja ees terendab üksindus? Tänapäevastest peresuhetest räägib psühholoog Karmen Maikalu.
EVE KALLASTE
Millised on põhilised paarisuhtemured, millega terapeudi juurde jõutakse?
Pereterapeudi juurde tullakse enamasti kolmel põhjusel. Esiteks suurte konfliktide tõttu - on palju tülisid kas paarisuhte või laste teemal. Teine sage põhjus on lapsel ilmnenud käitumisprobleemid või muu lastega seotud mure. Ja on veel üks oluline teema, mis paarid minu juurde toob - lähedust ei ole.
Tihti on nii, et pereterapeudi juurde tullakse küll ühe teemaga, kuid hiljem selgub, et põhiprobleem on siiski hoopis mujal. Vanemad tülitsevad laste teemal väga palju ja see teeb laste jaoks olukorra keeruliseks - nad hakkavad end süüdi tundma. Laps leiab, et vanemate tüli põhjus on tema käitumine, tegelikult on enamasti tüli algallikaks rahulolematus paarisuhtega. Lapseni see teadmine aga ei jõua, temale jääb süütunde raskus.
Kui vanemad ei leia üksmeelt laste kasvatamise teemal, siis mis on enamasti põhjuseks?
Kui mehel ja naisel on usalduslik suhe, siis saavad tehtud ka kokkulepped laste osas, isegi siis, kui esialgsed arusaamad on erinevad. Tõsised kasvatusteemalised konfliktid kerkivad esile paljuski siis, kui omavahel partneritena enam suhelda ei suudeta.
Oleme pereterapeutidega arutanud, et sageli on lapsed meile justkui kaasterapeudid, kes toovad oma vanemad teraapiasse ja ütlevad teraapiaseansil otse välja väga nutikaid tähelepanekuid.
Lapsel ilmneb kas käitumisprobleem või õppimisprobleem ja vanematel on oma lapse probleemi pärast turvaline spetsialisti poole pöörduda. Inimesed on juba üsna teadlikud, nad julgevad öelda, et ma olengi lapsevanemana nii närviline, ma tunnen, et ma ei oska, ma tunnen ennast abituna. Vanemad suudavad tunnistada, et nad ei tule lastega toime. Tunnistada, et mul on oma lapsega raske - see on justkui lubatud. Aga tunnistada seda, et mul on paarisuhtes raske - see pole enam raskuselt tasemel 2 või 3, see on hoopis kaugemal. See on juba eneseületamine.
Seega, partnerite erinevad ootused ja arusaamad laste kasvatamise teemal pole iseenesest veel probleem, oluline on, kas üldse tahetakse kokkuleppele jõuda. Muidugi individuaalteraapiasse on oma probleemiga lihtsam tulla kui paariteraapiasse. Samamoodi on näiteks lapsevanema koolitusele tulla kergem kui näiteks PREP-paarisuhtekoolitusele.
Selge see, paaritearaapis istub ju inimene, kelle peale tahaks kaevata, ju kohe kõrval.
Seda ka, sageli lähebki nii, et inimene tuleb alguses üksinda. Tahab esmalt endaga tegeleda, leida viise, kuidas lapsega paremini hakkama saada, kuidas näiteks parem ema olla ja siis see läheb ühel hetkel üle ka paariteraapiaks.
On need siis ikka pigem naised, kes on teraapiasse mineku initsiaatorid?
Töötan psühholoogina alatest aastast 2000 ja selle 20ne aasta jooksul on üks asi küll kohe kõvasti muutunud. Selleks on meeste tulemine psühholoogi juurde.
Varem pidi igasugu nippe välja nuputama, kuidas ka meest teraapiasse kohale saada, kui naine on juba tulnud. See, et mees käis psühholoogi juures või paariteraapias, oli siis ikka väga harukordne, tänapäeval on see teisiti. Et mees tuleb psühholoogi juurde, läheb aina tavapärasemaks.
Nüüd on pea igaühel oma terapeut ja sellest on saanud uus normaalsus?
Ilmselt on siin paljud asjad aidanud seda arusaama muuta, on ju ka ettevõtetel, sportlastel ja tippjuhtidel oma psühholoogid, kindlasti on ka filmid kaasa aidanud - paariteraapia on filmides ju vägagi tavapärane.
Napilt juba trendikas on käia psühholoogi juures?
Võib isegi nii öelda küll, jah. Et nii, nagu on inimesel oma perearst ja hambaarst, on tal oma psühholoog ka. Ja mida ma väga palju näen on see, et tuleb paar ja ütleb, et sõbrad käisid ja nemad soovitasid tulla. Ka see, et sõbrad niisugusest teemast omavahel räägivad, on juba täitsa okei.
On hea, kui inimesed tulevad psühholoogi juurde enda probleemide põhjuseid otsima ja on hea, kui nad tulevad piisavalt vara, et on veel, mille kallal tööd teha. Aga tullakse ka alles siis, kui on lahkuminek sisuliselt omavahel ära otsustanud ja on vaja nõu, kuidas minna lahku laste jaoks võimalikult valutult. Jah, lahutusnõustamisest on saanud uus trend.
Loe artiklit edasi SIIT.