PERE & KODU: Tuntud inimeste lapsed maadlevad mitmete vaimse tervise muredega. Kuidas neid aidata?

Kuidas erinevad tuntud inimeste laste elu ja tunded tavalaste omadest? Kas sellega peaks kuidagi eraldi tegelema ning mis saab siis, kui vanemad satuvad negatiivsete juhtumistega uudisportaalide esikülgedele? Küsisime hinnatud koolipsühholoogilt ja pereterapeudilt Karmen Maikalult.

Loe kogu artiklit SIIT (autor: Elin Järvsaar)

Kuidas psühholoogina hindad, kas kuulsate inimeste laste emotsionaalne hakkamasaamine erineb kuidagi tavalaste omast? Mis mured neid enim võivad mõjutada?

Eks siin on mitu külge. Esiteks – mida tähendab Eestis "kuulus"? Jah, on inimesed, keda teatakse üle Eesti, ent lapsele võib mingil hetkel keeruline olla ka see, kui tema vanemad on kohalikus väikeses kogukonnas tuntud inimesed, näiteks ema on koolidirektor või isa on külavanem. Meil Eestis on väga lihtne saada "kuulsaks", aga inimesed, kellel on lapsed, peavad arvestama, et sellega kaasneb alati teatud surve ka nende lastele ning tuleb teadlikult tegeleda oma laste kaitsmisega ja toetamisega.

Tuntud inimeste lapsed on ka oma eakaaslaste seas tuntud. Nad võivad olla oma vanemate tuntuse tõttu kaaslaste seas populaarsed ja see võib olla ju tore. Osalt aga näen, et need lapsed võivad olla segaduses. Nad ütlevad, et ma ei tea, kes mu päris sõber on – kes on sõber mu isa pärast ja kes minu enda pärast.

Sageli on ka neid kaaslasi, kes ütlevad lapse kuuldes tema vanemate kohta negatiivseid kommentaare ja seda on lapsel kahtlemata väga raske kuulata.

Teismelisena võib neid noori, kelle vanemad on väga tuntud, vaevata täielik identiteedikriis. Kas ma olen ainult kellegi laps või olen ma ise ka keegi? Aga kes ma siis olen? Igaüks paneb neid justkui vanemate järgi paika. Mõned neist noortest on öelnud, et nad kohati sooviksid oma nime ära muuta, et keegi ei teaks, kes on nende vanemad. Nende soov on, et inimesed õpiksid neid ennast tundma, teadmata, mis perekonnast nad tulevad.

Kas seda identiteedikriisi on võimalik ennetada? Mida soovitaksid tuntud inimestel laste kasvatamisel arvesse võtta?

Kaitse oma lapse privaatsust! Kui su elu on pidevalt meedia huviorbiidis, peaks lapsevanem väga-väga selgelt läbi mõtlema, mida ta räägib, millist infot jagab, milliseid pilte avaldada lubab. Alati peab arvestama sellega, et see, mida ma meediale ütlen või avaldan, seda loeb ja näeb hiljem mu laps, mu lapse sõbrad ja ka need mu lapse eakaaslased, kes ei ole tema sõbrad ja kes võivad seda kõike mu lapse vastu ära kasutada.

Samas ei ole alati võimalik kontrollida, mida meedia sinust kirjutab. Väiksemate laste puhul tasuks väga selgelt kontrollida ja piirata, millisele meedia sisule on lapsel ligipääs. Kui lapsevanem on n-ö Kroonika staar, siis tema 1. klassi laps ei peaks tõenäoliselt seda Kroonikat lugema, kus mõnest skandaalist kirjutatakse.

Suuremate laste puhul sellised piirangud enam kõne alla ei tule. Mida vanem laps, seda rohkem ta näeb ja kuuleb. Siis on kõige aluseks usalduslik suhe lapse ja vanema vahel. Vanemad peaksid ennetama seda, et laps kuuleb oma vanematest mingeid uudiseid esimest korda meedia kaudu. Need asjad tuleb võimaluse korral lapsega eelnevalt läbi arutada ning samuti kirjeldada, mida meedia teeb – et meedia panebki provokatiivseid pealkirju ja võib asju võimendada.

Igal juhul on vaja oma lapsega palju rääkida ja mis veel olulisem – last palju kuulata. Lasta lapsel olla tema ise, võimaldada tal tegutseda ja areneda oma huvide ja isikupära järgi.

Aga kui vanema ümber puhkeb meedias mingi negatiivne skandaal. Kui palju peaks vanem seda lapsega arutama?

Esiteks vanem peab vaatama, et ta ise toime tuleks. Kui vanem kodus nutab või karjub, ei tekita see lastes turvalisust. Ka see pole lahendus, kui vanemal on pisar silmas, aga lapsele ütleb, et kõik on korras.

Seega, kõigepealt peab see vanem leidma endale mingi turvalise viisi ja koha, kus ta saab oma suured emotsioonid välja valada. Väga oluline on, et lapsevanemal on teised täiskasvanud – pereliikmed, sõbrad, spetsialistid – kes teda toetavad ja aitavad. Ja siin on väga oluline, et ka laps seda teaks. Siis laps ei võta vanema lohutaja ja päästja rolli, see on lapsele liiga suur koorem.

Samas ei tohi lapsele valetada ega tema eest olulisi asju varjata. Lapsevanem peaks vältima olukorda, kus meedia kihab või kogu kool räägib, aga laps oma vanemaga pole kunagi sellest teemast rääkinud, samuti ei tohi öelda, et midagi ei toimunud. Detailidesse ei ole vaja laskuda, aga lapsele on vaja üldjoontes selgitada, mis toimub.

Mida tihti unustatakse – kui laps käib koolis, siis tuleks rääkida ka kooliga. Väga tähtis, et sellise kõrgendatud tähelepanu juures jälgitakse koolis, et seal ei tekiks mingit kiusamist sama teema ümber.

Kuidas näed siin õpetaja rolli? Mida ta peaks klassijuhataja tegema, et last aidata?

Esmalt peaks õpetaja veenduma, kui palju lapsed üldse toimuvaga kursis on ja millest omavahel räägivad. Meie lapsed on tihti täiesti teises infoväljas kui täiskasvanud. Nemad vaatavad TikToki videoid, mitte ei loe Delfi uudiseid. Seega, seda uudist ei pruugi nende jaoks esialgu üldse olemas olla.

Kui selgub, et lapsed on ikkagi skandaaliga kursis ja räägivad sellest omavahel, siis oleks siin tõenäoliselt vajalik õpetaja selgitused ja arutelude juhtimised meedia rolli ja eesmärkide üle, samuti sel teemal, et lapsed ei otsusta, mida tema vanemad teevad, lapsed pole vastutavad selle eest, millest meedia räägib. Klassijuhataja roll on see, et klassis oleks hooliv ja toetav õhkkond, ta peab kinnitama, et meie hoiame kokku ja meie oleme siin üks meeskond.

Vajadusel tuleks kaasata koolipsühholoog.

Kas mingitel puhkudel oleks tark ka laps koolist või lasteaiast eemaldada?

Iga olukord on erinev, ühest vastust siin ei ole, ent mõningatel juhtudel on see mõistlik ja seda on ka tehtud. Kui vanemad on kõikide kanalite esiuudistes, siis on hoitud mõnda aega last eemal, kuni suurem skandaal vaibub. Ent oluline on märkida, et sellest üksi lapse toetamiseks reeglina ei piisa.

Mis on need põhilised tunded, mida laps tunneb neil hetkedel, kui vanemad on negatiivses valguses kõikide portaalide esiuudistes?

Siin võib olla häbi ja piinlikkust, mõnikord ka meeleheidet ja viha – nii teiste kui ka oma vanemate suhtes. Sageli on siin privaatsuse puudumise tunne. Need lapsed tunnevad, et neil ei ole enam mingit oma elu, ei ole seda kohta, kus saaks olla lihtsalt niisama. Kõik näitavad näpuga, isiklikud asjad on toodud avalikkuse ette.

Mõnikord harva võib laps olukorraga toimetulekuks teistega koos oma vanemate üle isegi naerda või neid kritiseerida, aga sisemuses see teeb neile tohutult haiget. Laps on alati oma vanematele lojaalne ja armastab neid ning teistega oma vanemate üle naerdes tunneb ta end sisemiselt lõhki kistuna, tunneb, et on oma vanemad reetnud.

Mis muresid sa siin veel näed, millega tuleks eraldi lapsevanemana tegeleda?

Kui skandaal toob lisaks avalikkuse tähelepanule kaasa vanemate omavahelised tülid, on lapsel eriti suur mure. Laps näeb vanemate vahelist pinget ja seda tuleb lapsele selgitada – öeldagi, et meil on praegu tüli, aga me proovime need asjad selgeks rääkida ning soovime ära leppida. Lastele on vaja sõnadega väljendada, mis toimub ning kinnitada, et vanemad tegelevad sellega. Seda muidugi siis, kui vanemad reaalselt ka soovivad suhteid korda saada.

Olen näinud lapsi, kes on täiesti skisofreenilises olukorras – ta näeb ja tunneb, et pinge on õhus, aga vanemad muudkui korrutavad, et kõik on korras. Lapses tekib kahtlus, kas ta on rumal, et tunnetab üht, aga öeldakse teist. Sellist segadust ei tohi lapsele tekitada.

Kindlasti ei tohi panna last pooli valima, kellel on õigus või kiruda teist vanemat. Vanemad peavad oma suhtega ise toime tulema, laps ei pea valima, kelle poolt olla ja lapsed ei taha kuulda, kui vanem kurdab talle oma suhteprobleeme.

Kui vanemad tülitsevad pidevalt ja on lojaalsuskonfliktis – kas need lapsed soovivad, et vanemad läheksid laiali?

Üldiselt mitte. Lapse südameigatsus on tavaliselt ikka see, et tema vanemad oleksid õnnelikult koos ning kodus oleks rahulik ja hea olla. Aga vahel näen, et kui kodus on kogu aeg suured konfliktid üleval, siis lapsed ütlevad küll, et mingu nad kasvõi lahku, peaasi et rahu oleks.

Aga kui tegu on korduvate skandaalidega või perega, kes on sageli meedia huviorbiidis. Mida need lapsed tunnevad ja kuidas nemad toime tulevad?

Nendel lastel võib olla väga keeruline, nende peal on surve ja tähelepanu kogu aeg. Lapsel võib olla pidev valvel olek – kust jälle midagi tuleb? Selline pidev pingeseisund ja koormus on isegi täiskasvanule raske, ammugi lapsele. Kui laps ei saa piisavat tuge, on siin suur tõenäosus tõsiste vaimse tervise probleemide tekkimiseks: näiteks depressioon, ärevushäired. Mõnikord hakkavad lapsed väga väljakutsuvalt ja üleolevalt käituma, võib esineda käitumisprobleeme, trotslikkust, keelatud ainete tarbimist. Nad näitavad, justkui neil oleks kõigest ükskõik, ent tegelikult on see lihtsalt nende viis suure survega toimetulekuks. "Mul on teist suva, mind ei huvita. Ma tahan ära unustada kogu selle jama."

Aga ka siin on seesama identiteedi küsimus – laske mul olla mina ise, ärge pange mind sinna kasti. Ja oma vanemate kaitsmise pool – jätke mu vanemad rahule.

Siin on vanemate vastutus olla ise oma lastele toeks ja tagada, et neil lastel oleks vajadusel ka professionaalne abi olemas. Mina soovitan siin esmalt koolipsühholoogi. Vahel vanemad viivad oma lapse ise kuhugi psühholoogi juurde, aga seal peab laps ootama, kui vanem paneb kuhugi aja, vanem on seal vahel ja juhib protsessi. Koolipsühholoogi juurde saab laps ise minna – võtta ise kontakti, kasvõi vahetunnis või e-kooli kaudu. Vajadusel on võimalik anonüümset nõu küsida ka koolipsühholoogide nõuandeliinilt 1226.

Lõpetuseks tahan südamele panna igaühele, kes avaldab kuskil mõne tuntud inimese suhtes avalikult arvamust. Sa ei pruugi olla selle inimese seisukoha või käitumisega nõus. Ei peagi. Ent kui sa midagi ütled või ka kuskil sotsiaalmeedias midagi selle inimese kohta kirjutad, siis mõtle sellele, et seda võivad kuulda ja lugeda ka selle inimese lapsed. Me peaksime täiskasvanud inimestena suutma oma eriarvamust või hinnangut avaldada nii, et me ei muutuks teise isiku suhtes solvavaks, õelaks ja inetuks. Mulle tundub, et siin on meie suhtlemis- ja arvamiskultuuril veel palju areneda.