POSTIMEES: Depressioon Eestis - kas aladiagnoositud või ülevõimendatud?

05/15/2021

Vaevalt enam keegi vastu vaidleb, et depressioon on tõesti tõsine haigus. Küll aga võib vaielda, kui paljud selle käes tegelikult kannatavad. Kuni selget vastust pole, on keeruline selle vastu ka tulemuslikult võidelda. 

PRIIT PULLERITS

FOTO: Kristjan Teedema
FOTO: Kristjan Teedema

Nagu paljud pealtnäha mõistlikud ja vajalikud asjad, on ka depressioonist üha sagedasem rääkimine tegelikult kahe otsaga.

Esiteks tõuseb sellest inimeste teadlikkus, et niisugune haigus, mida Maailma Terviseorganisatsioon WHO nimetab üle maailma juhtivaks töövõimetuse põhjustajaks, on tõepoolest olemas ning selle vastu tasub otsida ravi. Aga teisalt, kui millestki liiga palju rääkida, võib see tikkuda probleemi võimendama.

Koolipsühholoog Karmen Maikalu on täheldanud, et tänu teadlikkuse suurenemisele oskavad juba 13-14-aastased lapsed ära tunda, et neil võib esineda depressiooni või ärevushäire tunnuseid. Samas on ta kohanud ka pelgalt 8-aastaseid eneselõikujaid, kes on saanud selleks innustust ilmselt internetist, sest tihti esitavad nad enesevigastamisele eakohatuid põhjendusi, näiteks: «See aitab mul paremini sisemise valuga toime tulla.»

On juhtunud sedagi, et mõni laps on endale vaimse tervise haiguse külge mõelnud, kuid siiski harva, lisab Maikalu. Igatahes soovitab ta alati lähemalt uurida, mis on lõikumise põhjus - isegi kui see on lihtsalt uudishimu või sõprade eeskuju -, sest laps ei käitu tavaliselt ennast kahjustavalt.

TAI vanemteadur Kenn Konstabel lausub, et ühiskonnas depressiooni teemaks võttes ei tasu rääkida sellest nii, nagu oleks kõik halvasti, sest see tekitab hädaga kimpus inimestes lootusetuse, käega löömise tunde. «Kuidas mina selle jõu vastu saan, kui see on nagu sada kilomeetrit tunnis tuul?» kirjeldab ta allaandmistunnet.

Maikalu sõnul lasub suur vastutus just täiskasvanutel, mis moodi nemad lastele vaimse tervise probleemidest räägivad. «Kindlasti ei tohi rääkida, et kõik on halvasti ja üha halvemaks läheb,» ütleb ta. «Ei tohi paanikat juurde külvata.»

Selle asemel, et noortele alatasa sisendada, kuidas paljud neist on depressioonis ja mõtlevad enesetapule, soovitab Maikalu rääkida hoopis sellest, kuidas raskustega toime tulla. «Noored vajavad lootust,» sõnab ta.

Loe kogu artiklit SIIT.