POSTIMEES. Kas nutinoored upuvadki digimaailma?
Laste suunamine silmast silma suhtlemisele ja liikumisele – see on laste ja nende arengu kaitsmiseks hädavajalik, kirjutab Eesti Koolipsühholoogide Ühingu juht Karmen Maikalu.
Tänapäeva lapsed ja noored, kelle jaoks nutiseadmed on igapäevaelu ja suhtlemise loomulik osa, suhtlevad teisiti kui nende vanemad. Kas nutilapsed ei oska enam suhelda või on nende suhtlemine lihtsalt muutunud?
Küsimus ei ole ainult tehnoloogia kättesaadavuses, vaid ka selles, kuidas see kujundab meie laste sotsiaalseid oskusi, keelekasutust ja üldist maailmatunnetust. Meile täiskasvanutena võib see tunduda harjumatu ning on tekitanud palju murelikku arutelu.
Ka teadlaste hulgas puudub konsensus. Tsiteerides Eesti inimarengu aruannet vaimse tervise teemadel: «Üks hulk uurimusi leiab, et nutiseadmete ja sotsiaalmeedia kasutamine ning arvutimängude mängimine põhjustab vaimset ülekoormust, mis toob kaasa depressiooni, ärevuse, tujutuse, une- ja toitumishäired, suhtlusprobleemid ja koguni «digidementsuse».
Teist samapalju uurimusi väidab aga, et nendesamade tehnoloogiate kasutamine aitab luua suhteid, võimaldab osaleda ja kuuluda, pakub tuge ja turvatunnet, annab infot, vähendab stressi ja ärevust, leevendab igavust ja lahutab meelt, õpetab säilenõtkust.» Inimarengu aruanne rõhutab, et tõde ei peitu nende kahe äärmuse vahel, vaid nende samaaegses, ehkki vastandlikus kehtivuses.
Millised siis on ekraaniderohkes maailmas suhtlemise plussid ja miinused ning mida peaksime silmas pidama?
Uued suhtlusvõimalused
Internet pakub suhtlemisvõimalusi ka neile, kellel on seda silmast silma raske teha – näiteks väga kinnised, tõrjutud või spetsiifiliste huvidega noored, kes ei leia oma igapäevasest keskkonnast sobivaid sõpru. Veebi teel võivad nad leida mõttekaaslasi ja ka endale sobiva suhtlemisviisi.
On palju noori, kes ütlevad, et nende parimad sõbrad elavad teises riigis, lausa teisel kontinendil, ent see ei takista neil sõpradega jagamast oma igapäevasündmusi, mõtted ja tundeid, koos aega veetmast ja koos naermast. Ärge öelge, et see ei ole päris sõprus! Sellised sõprussuhted võivad olla sügavad ja tähendusrikkad, aidates vähendada üksildustunnet, tunda kuuluvust ja mõistmist ning parandada enesetunnet.
Veel üks uus võimalus, mis varem kuulus ulmefilmide kategooriasse, on vestlemine tehisintellektiga. Ühes Eestis läbiviidud uuringus toodi esile, et igal kaheksandal noorel on AI-sõber, kellega nad suhtlevad. Ja kes pole veel proovinud, siis katsetage – AI võib mingil hetkel olla üllatavalt adekvaatne suhtluspartner!
Samas tekitab see väga vastakaid tundeid – ühest küljest on hea, kui end üksildasena tundval lapsel on tehisintellektiga vestlemise võimalus, kuid teisest küljest on ääretult kurb mõelda, et paljudel lastel puudub usaldusväärne suhtlus oma pereliikmete või lähedastega.
Kas AI suudab asendada suhteid inimestega? Kindlasti mitte! See võib olla lisavõimalus, ent mitte asendus. Aga äkki see võib hoopis süvendada üksildust ja eraldatust pärismaailmast?
Samuti teeb ettevaatlikuks tehisintellekti kiire areng ning ega me ju täpselt ei tea, kuhu see viib. Kuidas mõjutab AI noorte mõtlemist ja väärtushinnanguid? Kas tehisintellekt võib suunata noori kahjulikele või äärmuslikele radadele? On ju teada juhtumeid, kus AI on soovitanud kasutajatele ohtlikke tegevusi või andnud eksitavat teavet. Seetõttu peaksime olema väga ettevaatlikud ja jälgima, millist rolli AI laste ja noorte elus mängib.
Mõjud keelekasutusele
Nutiseadmete liigne kasutamine mõjutab tugevalt keelekasutust. Emakeelse sõnavara areng võib pidurduda, sest ka vanemad on palju ekraanides ning suhtlevad oma lastega vähem. Samuti mõjutab keelekasutust see, et suur osa veebisisust on ingliskeelne, noored loevad eestikeelset teksti aina vähem ning on hakanud omavahelises suhtlemises üha enam kasutama ingliskeelseid väljendeid ja lühendeid. Kirjalikus veebisuhtluses kaovad sageli grammatikareeglid – ei kasutata suuri algustähti, kirjavahemärke ega terviklikke lauseid.
Pikemas perspektiivis võib selline suhtlusviis vähendada võimet ennast nüansirikkalt ja täpselt väljendada. Kui sõnavara on vaesem, on ka mõtlemine lihtsustatum ning keerukamate ideede ja ka emotsioonide mõistmine ja väljendamine muutub keerulisemaks. Kuidas see mõjutab suhtlemist?
Lisaks keelekasutusele mõjutab nutiseadmete liigne kasutamine sotsiaalseid oskusi. Noored on pidevalt kontaktis. Nad on omavahel kõnes, kui õpivad, mängivad või teevad igapäevatoimetusi. See võib suurendada kuuluvustunnet, tugevdada sõprussuhteid ja parandada seeläbi heaolutunnet. Samas on üksiolemise oskus kadumas. Vaikus ja üksi olemine tunduvad paljudele hirmutavad. Teadlased rõhutavad, et igavlemine on loovuse arendamiseks oluline, ent kui aju on pidevalt uute stiimulite vastuvõtmisega hõivatud, ei teki loovuse arenemiseks vajalikke pause.
Kui noored on pidevalt ekraanidesse sukeldunud, on neil vähem võimalusi saada kogemust silmast silma suhtlemisest. See omakorda vähendab nende võimet lahendada konfliktiolukordi, tajuda kehakeelt ning reguleerida ka enda emotsioone ja reaktsioone neis olukordades.
Suhteoskuste kängumine
Millised on paljudes koolides vahetunnid – vaiksed ja rahulikud, sest lapsed ei jookse ringi, vaid istuvad seina ääres, pilk telefonis. Aga kui mäng on vaid virtuaalne ja kui suhtlemine toimub vaid veebis, siis, rääkimata mõjust füüsilisele tervisele (laste vähene liikumine ja ülekaalulisus on kasvav probleem!), kuidas hakkama saada olukordades, kus inimene seisab reaalselt sinu ees?
Ei saagi, ja üheks suureks probleemiks on silmast silma suhtlemisega kaasneva ärevuse kasv. Aina rohkem on neid noori, kelle jaoks silmast silma suhtlemine on niivõrd ebamugav ja ärevust tekitav, et nad väldivad seda nii palju kui võimalik. On palju neid, kes ei tule enam kodust välja, on tõmbunud täielikult virtuaalmaailma ning nende suhtlus piirdubki vaid arvutimängudes või sotsiaalmeedias vestlemisega.
Mõnikord julgevad lapsed ja noored end veebisuhtluses rohkem avada kui otsekontaktis. Mitmed vanemad on märganud, et nende laps, kes silmast silma vestluses on kinnine, on chat'is hoopis avatum. See võib aidata kaasa lähedasemate suhete loomisele ja noorte eneseväljenduse arengule.
Samas võib veebisuhtlusega kaasneda empaatiakadu, sest ekraani taga ei nähta teise inimese vahetuid reaktsioone ning seetõttu on keerulisem tajuda tema emotsioone ja mõista, kuidas ta end tegelikult tunneb. Nii julgetakse veebi teel öelda asju, mida silmast silma ei söandataks. See võib viia ka küberkiusamiseni.
Veel üks murekoht on väärkohtlemise oht – laps ei pruugi alati teada, kellega ta internetis tegelikult suhtleb. On olnud juhtumeid, kus noor arvab, et suhtleb omaealisega, kes soovib olla tema sõber, ent hiljem selgub, et tegemist oli hoopis kellegagi, kellel olid halvad kavatsused. Anonüümne ja filtriteta veebisuhtlus võib kiiresti muutuda väga lähedaseks ning laps võidakse survestada tegema asju, mida ta muidu ei teeks.
Täiskasvanute vastutus
Oluline on meeles pidada, et veebisuhtlus on lisavõimalus, kuid ei asenda silmast silma suhtlemist. Täiskasvanute ülesanne on tagada, et digimaailm toetaks laste ja noorte arengut, mitte ei piiraks nende suhtlusoskusi ja vaimset heaolu.
Olen kuulnud palju sellist seisukohta, et nutiseadmed on nii loomulik osa laste elust, et lapsed peaksid ise suutma oma ekraaniaega reguleerida ja täiskasvanud ei peaks siin piire seadma. Ma ei usu sellesse! Isegi täiskasvanutel on väga kerge jääda ekraanide lõksu, rääkimata lastest, kelle aju enesekontrollimehhanismid ei ole veel täielikult välja arenenud. Täiskasvanud peavad siin lastele appi tulema.
Ma ei räägi nutiseadmete täielikust keelamisest, ent ekraaniaja piirangud, reeglid nutiseadmete kasutamiseks nii kodus kui koolis (näiteks nutivabad vahetunnid), laste suunamine silmast silma suhtlemisele ja liikumisele – see on laste ja nende arengu kaitsmiseks hädavajalik. Jah, loomulikult tuleb digihügieeni, sealhulgas reegleid ja piiranguid lastele selgitada ja nende üle koos arutleda, ent täiskasvanute poolt on vastutustundetu jätta ekraanide kasutamise reguleerimine vaid laste otsustada.
Ja lõpetuseks kaks soovitust selle artikli täiskasvanud lugejale: vaata üle omaenda ekraanikasutamise harjumused (eeskuju õpetab lapsi rohkem kui sõnad) ning siis helista oma sõbrale ja leppige kokku kohtumine IRL (tõlge: in real life ehk reaalses elus).