POSTIMEES: Kas lapse kohtumiste piiramist isa või emaga võiks nimetada väärkohtlemiseks?
Lapse võõrandamiseks nimetatakse olukorda, kus üks vanem püüab saboteerida, hävitada, takistada või kahjustada lapse suhet teise vanemaga, ilma et selleks oleks mõjuv põhjus.
Loe Postimehe artiklit SIIT.
Artiklis annab oma kommentaari ka Karmen Maikalu:
Psühholoog ja pereterapeut Karmen Maikalu tegeleb enda sõnul vanemast võõrandatud lastega rohkem, kui tahaks, ning reeglina on tegemist kurbade lugudega, kus pole keegi õnnelik.
Ta nõustus, et olukorras, kus üks vanem püüab saboteerida, hävitada, takistada või kahjustada lapse suhet teise vanemaga, ilma et selleks oleks mõjuv põhjus, tuleks seda käsitleda lapse väärkohtlemisena. Lapse võõrandamise puhul lähtub tema sõnul üks vanem enda, mitte lapse huvidest ja vajadusest.
Abi vajaksid tema sõnul sellises olukorras aga kõik osalised, sest võõrandav vanem reeglina lapsele halba ei soovi, küll aga ei suuda ta lapse vajaduste suhtes empaatiline olla.
«Laps on alati vanematevahelistest konfliktidest mõjutatud. Väga sageli kogevad lapsed süütunnet, näiteks ütles üks laps mulle: «Mu vanemad tülitsevad minu pärast. Parem, kui ma oleksin surnud!»»
Maikalu lisas, et tihti seatakse laps vanematevahelistes tülides justkui valiku ette, et «kelle poolt sa oled», ning see tekitab temas lojaalsuskonflikti. See omakorda läheb vastuollu lapse sisemise loomuliku vajadusega armastada mõlemat vanemat, ja sellises segadusega on tal väga keeruline elada. «Et sellega toime tulla, hoiab laps justkui alateadlikult ühe vanema poole, sageli võtab ka vastutuse selle vanema heaolu eest ja hakkab teise negatiivselt suhtuma,» selgitas ta.
Sisemuses tunneb laps Maikalu sõnul teise vanema järele igatsust, ent võtab võõrandamise protsessis üle esimese vanema tunded ning peidab igatsuse ja valu vihkamise, põlguse ja ükskõiksuse maski alla.
Psühholoog möönis sedagi, et vanemast võõrandamisel võivad olla pikaajalised mõjud. «Uuringud näitavad, et lapsepõlvest alguse saanud kaotus-, hüljatus- ja süütunne saadab neid lapsi sageli kogu elu. Neil on sageli suurem risk depressiooniks, ärevuseks ja sõltuvusainete kuritarvitamiseks ning ka madalam enesehinnang, usaldamatus enda ja teiste vastu ning ebakindel kiindumusstiil, mis kõik mõjutab täiskasvanuks saades nende lähisuhteid. Sellistel lastel on hiljem rohkem probleeme lapsevanema rollis ja nende paarisuhted lagunevad sagedamini.»
Maikalu tõi näiteks olukorra, kus isa leidis teise naise ning ema hakkas tütrele sisendama, et isa ei hooli temast. Tegelikult takistas ema lapse isal temaga kohtumist, viskas minema isa saadetud kirju, kingitusi. Täiskasvanuks saades tundis neiu oma isa vastu vaid viha ning elas seda ka teiste meeste peal välja. «Tal oli palju lühiajalisi suhteid, ent tema sees oli ikka seesama väike tüdruk, kes igatses oma isa, kes teda armastaks ja hoiaks.»
Või teine näide, kus naine lahkus vägivaldsest paarisuhtest. Kuna tal ei olnud mitte midagi, jäid lapsed esiti isa juurde, kes jätkas ema suhtes vaimset vägivalda. Isa ei lubanud lastel emaga kohtuda, viidates talle kui asotsiaalile. Lisaks väitis ta, et ema ei taha lapsi näha, sest «tal on nüüd oma elu». Lapsed hakkasid ema põlgama, mõne aja pärast tekkisid ühel neist õigusrikkumised, teisel depressioon ja ennastvigastav käitumine.