VAATA ja LOE: Haridusministeeriumi pressikonverents Ukraina sõja valguses

Haridus- ja Teadusministeerium korraldas pressikonverentsi, kus anti ülevaade Ukrainast saabunud laste ja noorte haridustee jätkamise võimalustest Eestis. Pressikonverentsil esinesime neljakesi: ministeeriumi kantsler Kristi Vinter-Nemvalts, Eesti Koolijuhtide Ühenduse esimees Urmo Uiboleht, Tallinna Tehnikaülikooli õppeprorektor Hendrik Voll ning mina Eesti Koolipsühholoogide Ühingu juhina. Mitmed inimesed on küsinud, et millest ma seal rääkisin. Siin on väike kokkuvõte:

1. MEIE ENDI LAPSED

Sellest, kuidas toetada meie endi lapsi, olen ma kirjutanud mitmes eelnevas postituses. Seetõttu ma siin sellel pikemalt ei peatu.

2. UKRAINA LASTE SEISUND JA TOIMETULEK

Mis on see, millega peame arvestama?

• Need lapsed ja pered on traumakogemusega. Nad on oma kodudest põgenenud, võttes kaasa vähem asju kui meie kahepäevasesse töölähetusse minnes. Paljud neist on leinas.
• Peame arvestama sellega, et nende traumasümptomid võivad avalduda ka hiljem, nt alles poole aasta pärast.
• Me peame välja selgitama iga pere ja lapse vajadused. Selleks peaks haridusastuses viima iga perega läbi tutvumisvestluse. Aitamine peaks lähtuma pere vajadustest.

• Kui klassi või lasteaiarühma on tulemas Ukraina laps, tuleb kohalikud lapsed ette valmistada, et oleks tagatud sõbralik vastuvõtt, et Ukraina laps tunneks, et ta on teiste hulka oodatud. 
  
• Sõjapõgenikud on kogenud kohutavat hirmu ja abitust. Nüüd vajavad nad hirmu tasakaalustamiseks turvalisust ja abituse tasakaalustamiseks kontrolli oma elu üle.
• Nad ei vaja haletsemist, vaid kontakti, jõustamist ja praktilist abi. Seda saame anda me kõik, selle jaoks ei ole vaja psühholoogi.Lapsel ja perel peaks olema haridusasutuses oma kontaktisik, kes on ühtlasi lapse sealne turvaisik. Lisaks sellele täiskasvanud kontaktisikule võiks koolis olla ka paar tugiõpilast, kes aitavad uuel lapsel sisse elada ja kohaneda.Need lapsed vajavad etteaimatavat keskkonda, võimalikult vähe ootamatusi. Nad peavad nii palju kui võimalik teadma ette, mis toimuma hakkab.Ja veel üks väga lihtne teema - ärevusega unustab inimene sageli juua ja süüa. Vedelikupuudus ja veresuhkru langus aga mõjutavad otseselt üldist toimetulekut, füüsilist seisundit, meeleolu, õppimisvõimet. Me peaksime haridusasutustes jälgima seda, kas need lapsed söövad hommikusööki ja lõunat, kas nad tarbivad piisavalt vedelikku. (Jälgime seda enda juures ka!) 

3. MEIE ÕPETAJAD

• Praegu langeb väga suur koormus ja vastutus õpetajatele. Õpetajad on kaks aastat elanud pidevalt poolellujäämisrežiimil, kus nad on pidanud väga kiiresti kohanema uute olukordadega, distantsõppega, see on olnud neile väga pingeline aeg.
• Nüüd ootame, et õpetajad räägiksid sõjateemadel meie oma õpilastega, nõustaksid selles osas lapsevanemaid, toetaksid Ukraina lapsi ja nende peresid, annaksid selle kõrvalt oma ainetundi ja tuleksid toime iseenda sõjaärevusega.

• Õpetajate puhul on suur oht ka sekundaarse trauma tekkimiseks - ehk siis need, kes sõjapõgenike abistamise ja toetamisega tegelevad, võivad saada sellest ise traumatiseeritud.
  
• Meie lapsed vajavad enda kõrvale rahulikke ja turvalisi täiskasvanuid. Kui õpetaja on ärev, siis see ärevus nakkab ka lastele. See, et õpetaja tuleks toime ja oleks töökorras, on tänases haridusasutuses üks olulisemaid küsimusi.
• Seega peame mõtlema väga konkreetselt sellele, kuidas toetada ja jõustada oma õpetajaid. Tõenäoliselt nad ei vajagi esmalt niivõrd abimaterjale tundide läbiviimiseks, vaid rohkem isiklikku toetamist ja märkamist selles osas, kuidas enda ja kogu praeguse olukorraga toime tulla. Samuti on oluline supervisioonide ja kovisioonide võimaldamine, meeskonnatunde tugevdamine, positiivse meeleolu hoidmine.

4. ABIVÕIMALUSED