VIKERRAADIO. Karmen Maikalu kiusukultuurist: lapsed on täiskasvanute maailma peegel

Psühholoog Karmen Maikalu rääkis "Vikerhommikus", et laste suhtumised ja hoiakud ei tule tühja koha pealt, vaid kõik sõltub väga palju neist täiskasvanutest, kellega lapsed on kodus ja koolis koos. Maikalu toonitas, et me ei tohi kiusukultuuri lubada ning laste omavahelised kiusamisjuhtumid on täiskasvanute vastutada ning lahendada.

Allikas: "Vikerhommik", intervjueeris Anu Välba 

"Uuringud näitavad, et 10-20 protsenti algkooli lastest ütlevad, et neid regulaarselt kiusatakse, suuremates klassides läheb see protsent natuke väiksemaks. Kõige levinum on sõnaline kiusamine. Kiusamine ei toimu ainult kooliruumides ja seepärast mulle sõna "koolikiusamine" üldse ei meeldi, sest see ei kajasta päris seda probleemi, millest peaksime rääkimine. Kiusamine on kiusamine ja see võib toimuda koolis, tänaval, Internetis, ükskõik kus mujal. Kiusamine on üleüldine probleem," ütles koolipsühholoog, Eesti Koolipsühholoogide Ühingu juht Karmen Maikalu.

Maikalu sõnul küsitakse tihti, et mis toimub, miks lapsed on nii kurjad ja õelad, aga siin peaksime küll täiskasvanutena ise peeglisse vaatama, kuidas me ise käitume, kuidas teistest inimestest räägime, millist suhtumist välja näitame, millist suhtlemiskultuuri meedias näeme. "Lapsed on täiskasvanute maailma peegel. Laste suhtumised ja hoiakud ei tule tühja koha pealt," lisas ta.

Piisab juba sellestki, kui lapsed kuulevad näiteks kodus, kuidas vanemad kritiseerivad või halvustavad kedagi, räägivad taga ja laps hakkab mõtlema, et see ongi normaalne.

Võib olla näeb laps televiisorist poliitilisi debatte, mis ei ole enam debatid, vaid väga konfliktsed olukorrad, kus inimesed ei oska oma emotsioonidega toime tulla, ei oska põhjendatult argumenteerida.. "Ka see on üks mudel, mida lapsed näevad ja kuulevad ja mida ühel hetkel hakatakse täiesti tavaliseks pidama. Kõik sõltub ikkagi väga palju neist täiskasvanutest, kellega lapsed on kodus ja koolis koos," ütles Maikalu.

Väga tihti tuleb see vanematele üllatusena, et tema laps niimoodi käitub. Nii sel puhul, kui tema laps kiusab kedagi kui ka siis, kui tema last kiusatakse. "Lapsed väga sageli ei taha oma vanematele sellest rääkida," selgitas Maikalu. "Lapsevanem peaks hoidma lapsega sellist suhet, et laps julgeks oma asjadest rääkida, ta usaldaks oma vanemat. Et laps julgeks rääkida oma päris tunnetest."

Maikalu sõnul arvavad vanemad tihti, et parem on mitte sekkuda, sest siis läheb veel hullemaks. "Aga me ei saa kiusukultuuri lubada, laps kindlasti ei pea üksinda kiusamisjuhtumis olema, me täiskasvanutena peame aitama lastel neid olukordi lahendada ja võtma seal vastutuse, kiusamisolukorra lahendamine ei ole laste vastutus."

Eestis on tasuta ja anonüümne koolipsühholoogide nõuandeliin 1226, mis töötab tööpäeviti neljast kaheksani. "See on kõige kiirem abisaamine võimalus neile, kellel oma koolis psühholoogi ei ole," ütles Maikalu. "Kui on tõsised füüsilise vägivalla kiusamise juhtumid, siis ei pea pelgama helistada ka telefonile 112 või lasteabile 116111. Ei tohi jääda üksinda ega lootusetusse olukorda, et mitte midagi ei aita ja see ongi tavaline. See ei ole mingil juhul tavaline. Me peame täiskasvanutena võtma vastutuse, rääkima oma lastega ja eelkõige kuulame oma last siis, kui laps tahab meiega rääkida, mitte vaid siis, kui meil on aega."

Kuula ja loe SIIT.