VOOREMAA: Karmen Maikalu käis haridusvaldkonna Ameerikat avastamas

Põltsamaa Ühisgümnaasiumi psühholoog ja Eesti Koolipsühholoogide Ühingu juht Karmen Maikalu külastas Eesti haridustöötajate rühmaga veebruaris Ameerika Ühendriike, et tutvuda erivajadustega laste toetamisega üle Atlandi.

MADE SULTSON

Open World (Avatud maailm) programmis osalesid ka Läti, Leedu ja Gruusia rühmad, kes viibisid ühiselt 5.-7. veebruaril Washingtonis Nende kõigi viisadesse oli kirjutatud "government visitor" ("valitsuse külaline") ning Washingtonis sõidutas külalisi USA kongressi buss. Tutvuti Kongressi raamatukoguga, piiluti päris lähedalt kongressihoonet, aga Valget Maja tuli vaadata kaugelt, sest viimasel paaril nädalal oli sinna lisatud hulga lisaturvaaedu.

Riikide külalisrühmad suundusid edasi eri osariikidesse. Eesti rühm jätkas külastust San Diegos Fallbrookis 7.-15. veebruarini.

"Eesti ja Ameerika ajavahe tõttu oli esimeses ööpäevas 31 tundi!" imestas Karmen Maikalu. Washingtonis vestles Eesti rühm Eesti Suursaatkonnas hariduse korraldusest meil ja Ameerikas. Riiklikus või erakoolis õppides on küll suur erinevus, kuid koolist puudumisse suhtutakse igal pool tõsiselt ‒ kui laps on puudunud viis päeva, tuleb koolist hoiatav robotkõne.

Ameerikas eluga toime tulemine

Ilmnes, et USAs kaalutakse haridusministeeriumi sulgemist, sest suur osa olulistest küsimustest otsustakse ära osariikide tasandil.

Reis viis täiskasvanud autistide õppekeskusesse D'Vine Path, kus õpitakse eluga toime tulema. Seal tehakse süüa ja korraldatakse üritusi, harrastatakse kunsti ja lilleseadet, hoolitsetakse loomade eest, kasvatatakse taimi, näiteks viinamarju ja tehakse veini, müüakse oma tooteid ja õpitakse selle kaudu rahatarkust. Tähtis koht koolituses on suhtlemise õppimisel, ühisürituste korraldamisel, sündmuste tähistamisel, koosolemisel ja üksteisest hoolimisel.

Tegevused kestavad kl 9‒15, ööseks suundutakse koju, seega on koolitus mõeldud just kohalikele erivajadustega inimestele. Mõni õpib keskuses ühe aasta, mõni mitu aastat. Koolituskavas osalemine maksab umbes 3000$ kuus, mille tasub osariik ja osa raha tuleb annetustest, see ei ole jäetud lapsevanemate kanda.

"Olin südamepõhjani liigutatud sellest, millise keskkonna on sealsed töötajad loonud," heldis Karmen Maikalu. "Nende eesmärk on igast osalejast välja võluda tema tugevused, teda innustada ning aidata omandada vajalikud oskused elus toimetulemiseks. Neid töötajaid nimetatakse "student whisperer"."

"Keskusesse tulnud noored autistid on sageli kogenud oma eelnevates õpingutes tavakoolides kiusamist, tõrjumist, mitteaktsepteerimist, mittemõistmist," nendib Maikalu. "Siin tunnevad nad kuulumist ja mõistmist, kogevad rõõmu, rahu ja eduelamust ning leiavad sõpru." Näiteks on osalejad õhanud: "Lõpuks ometi ma leidsin MINU inimesed!" ja "Ma ei teadnud varem, et ma olen tegelikult tark!".

"Vaadake nende veebilehte, seal on toredaid videosid nende tegevusest!" soovitab Maikalu. "Kas või kus meil Eestis on selliseid võimalusi...?"

Fallbrookis ööbiti peredes ja Karmen Maikalu ise oli majutatud sellises peres, kus peretütar oli vanematekodu kõrvale loonud õuelasteaia, kus lapsed söövad ja isegi magavad õues. Need lapsed kasvatavad aias taimi, teevad ise süüa, ronivad mööda puid, meisterdavad puutükkidest uusi mängimisvõimalusi. Juhuslikult oli peretütre vanaisa Derald Langham põllumajandusgeneetik ja Venezuela moodsa põllumajanduse isa, kelle meelest kõik taimed kasvavad paremini, kui nad on istutatud ringikujuliselt. Vanaisa jälgedes on ka õuelasteaia taimed kõik ringidena istutatud. Taoline õuelasteaed innustab lapsi loomingulisele mõtlemisele.

Rahunemine Ameerika moodi

Ameerika Ühendriikide haridusasutustes on eri tugispetsialiste arvukalt. Näiteks psühholoog, kes tegeleb suures osas lapse seisundi hindamisega, on sageli olemas ka lasteaedades. Psühholoogilist nõustamist vaimse tervise probleemide korral osutab psühholoogi haridusega koolinõustaja. Koolis on ametis ka sotsiaaltöötaja, kes teeb sageli ka kodukülastusi.

"Äsja tähistati siin koolinõustajate nädalat!" on Maikalu vaimustuses. "See mõte sobiks ju ka meile Eestisse!"

Kõikides Eesti rühma poolt külastatud koolides ja lasteaedades nähti palju erinevaid rahunemisnurgakesi ja abivahendeid. "Mul endal on ka kabinetis fidget-mänguasju (ärevusemaandajad), aga siin avaldasid eriti muljet igasugused liigutatavad vaheseinad ja sensory body sock (nn. kogu keha sokk), kuhu sisse rahunemist ja omaette oleku tunnet vajav laps sai pugeda," vaimustus Maikalu.

"Samuti arvestatakse siin sellega, et liigne müra või valgus võib mõnele lapsele ärritavalt mõjuda - kui vaja, on lapsel mürasummutavad kõrvaklapid (mõned sellised, kuhu tuleb sisse vaid mikrofoni kandva õpetaja hääl), kui vaja, võimaldatakse lapsel olla hämaramas kohas," kirjeldab Maikalu vastutulekuid lapse ülitundlikkusele.

"Midagi eriti äärmuslikku ka: nägime ühes koolis teismelist tüdrukut, kellel on aegajalt oma tunnete ohjeldamisega nii suuri raskusi, et ta võib muutuda ründavaks nii enda kui teiste suhtes," kirjeldas Maikalu. "Sellest hoolimata õpib ta teiste lastega samas ruumis, temaga koos on pidevalt kaks (!) personaalset tugiisikut, kes teda aitavad ning viivad vajadusel klassist välja rahunema. Eriti ekstreemseteks ja ohtlikeks juhtumiteks kasutatakse tema seljas olevaid rihmasid (𝑠𝑖𝑐!), millega ta käed keha külge kinni tõmmatakse. Ja kui laps on rahunenud, jätkab ta teistega koos õppimist," imestas Maikalu.

Avokaadopealinn Fallbrook

Nagu juba öeldud, möödus reisi kõige pikem osa Eesti rühma jaoks San Diegos, Fallbrookis, mis on tuntud kui avokaadopealinn.

"Igasugusel kujul avokaadosid saime söögi ajal, söögi alla ja peale, proovisime ka oma käega puu otsast avokaadosid korjata ning saime kiirkoolituse, kuidas aru saada vilja küpsusest (katsuma peab vilja ülemist, peenemat otsa) ja kuidas avokaadot kiiremini söömisvalmiks saada (paberkott aitab!)," soovitas Maikalu.

USA süsteemis leiduvad mõned eelised võrreldes Eestiga erivajadustega laste hariduses. "Ameerikas on personali rohkem, üks tugiisik kolme-nelja õpilase kohta, mõnikord eraldi tugiisik ühele erivajadusega lapsele," ütles Maikalu Vooremaale. "Kuivõrd tekib mitmeid samaaegselt klassiruumis õppivaid rühmi, siis on lastel harjumus töötada kerge sumina sees. Erinevalt Eestist on erivajadusega õpilase kohta koostatud väga personaalne arengukava, mis on täpsem kui meie individuaalne õppekava ja mis on välja töötatud terve meeskonna poolt konkreetse lapse arengu heaks."

Maikalu selgitas veel, et USAs oli näha, mida kõike saab erivajadustega laste jaoks teha, kui on olemas vahendid ja inimesed.

"Südamesse läks, kui pühendunud ja hoolivad on tugiisikud ja hariduspersonal," leidis Maikalu. "Ühes koolis oli eriti raskete erivajadustega lastele loodud eraldi koht ja selle kooli direktor ütles meile, et see on tema lemmikkoht, sest seal on nii palju hoolivust." Karmen Maikalu rääkis siinkohal liigutatult, et üks väga raske puudega laps oli vajanud neerusiirdamist ning kui selgus, et tema õpetaja sobib doonoriks, siis oli õpetaja talle andnud oma neeru, mis võimaldab õpilasel nüüd oma haridusteed jätkata.

Ameerikas ei ole võimalik koolide territooriumile pääseda niisama, sest kõik on väga turvatud.

Eesti haridustöötajate rühma vastuvõtmist planeerides tuli välja, et USA koolides ei teadnud peaaegu keegi, kus asub Eesti või veelgi vähem Jõgevamaa. Sellepärast võeti välja maailmakaardid ning õpetajad ja õpilased tähistasid nendel Eesti asukoha.

"Arvestades Ameerika suurust oldi üllatunud, et vaevalt üle miljoni elanikuga riik on iseseisev ja oma eraldi keelega," kirjeldas Maikalu võõrustajate üllatust.

Kui Karmen Maikalu külastas Eesti presidendi vastuvõtu eelsel ajal Eesti haridustöötajate rühmaga USA valitsuse kutsel Ameerikat, õnnestus tal sealt osta vastuvõtule minekuks kleit. "Kui meid võõrustanud kohalikud prouad kuulsid, et mul on presidendi vastuvõtule minek ja vaja kleiti, tehti terve kavandatud programm ümber, tekitati vaba õhtupoolik ja mind viidi Californias kleidipoodi. Prouad olid väga elevil, lükkasid mu proovikabiini, küsisid värvi ja hakkasid kleite tooma. Mina muudkui proovisin. Tulin välja ja keerutasin ja proovisin ja keerutasin. Mingi hetk tundsin end nagu mõnes filmis. Igatahes oli väga meeleolukas ja meeldejääv kleidiost."

Artikkel ilmus SIIN.