VOOREMAA: Psühholoog Karmen Maikalu julgustab olema kõigepealt aus iseendaga

Läinud nädala reede oli taaskord suitsiidiennetuspäev. Igal aastal võtab endalt elu umbes 200 inimest. Jõgevamaal läks läinud aastal vabasurma kaheksa inimest ja 14 noort inimest. Ent iga katkestatud elu on liiga palju. Põltsamaa ühisgümnaasiumi koolipsühholoog ja pereterapeut Karmen Maikalu aitas vaimse tervise teemat märksa laiemalt avada ja paneb südamele, et teemat ei tohi suuremaks ja tumedamaks rääkida, kui see tegelikult on.

KERTTU-KADI VANAMB

Kas 14 vabasurma läinud noort ja 8 täiskasvanut on tingitud koroonast või märkamise puudumisest?

Kahtlemata on koroonakriis meid mõjutanud, aga spetsialistidena näeme, et küsimus oli väga tõsine juba ammu enne koroonat. Ei ole võrdlusuuringuid, meil on vaimse tervise alal tehtud üldse väga vähe uuringuid, mis oleks läbi viidud iga mingi aja tagant ja omavahel võrreldavad. Sellepärast ei saa öelda, mis seis ilma koroonata olnud oleks.

2017/2018. õppeaastal tegi tervisearengu instituut väga mastaapse õpilaste tervisekäitumise uuringu, juba seal oli kolmandik õpilastest tundnud depressiooni sümptomeid ja kolmandik õpilastest oli end vigastanud ja lõikunud. Need numbrid on tõsised olnud ammu enne koroonat.

Koroonakriis on toonud vaimse tervise teema üles ja sellest räägitakse, mis on hea, sest teemat teadvustatakse rohkem. Inimesed ise märkavad end ja teisi rohkem, oskavad abi otsida, valdkonda eraldatakse rohkem raha. Alles eile (neljapäeval - toim) kuulutati välja toetusmeede kogukonna psühholoogide palkamiseks. Teemale pööratakse tähelepanu nii üksikisiku kui ka riigi tasandil, arvan, et see suurendab pöördumiste arvu, sest inimesed märkavad rohkem, oskavad küsid abi ja see suurendab omakorda abisaajate arvu. Seal on üks aga: me ei tohi teemat hullemaks rääkida, kui see on.

Vaimsed probleemid ei ole uus teema, mulle tundub, et nüüd avastame, et inimestel need on. Kas kui koroonat poleks tulnud, oleks me samamoodi jätkanud?

Oleme ka varem rääkinud ja need teemad on üleval olnud, aga mitte nii tugevalt. Mõnikord on vaja tugevaid kriise, et inimesed millegi üle mõtlema hakkaksid. Inimesed tulevad sageli psühholoogi juurde nii, et teema on üleval olnud juba aastaid, aga tuli kriis ja ta otsustas abi otsida.

Suitsiidi puhul rääkides tekivad alati küsimused miks? kuidas ma ei märganud? mis oleks saanud teha? ja muidugi väga suur lein. Kuidas sellega toime tulla? Kui laste puhul on märgata lihtsam, siis täiskasvanu võib manada hea näo ja pole aru saada, et midagi katki oleks.

Maskikandmist ja fassaadi ehitamist valdame hästi. Sellega jätame end tegelikult üksi. Suitsiidi puhul ja ka teiste vaimse tervise probleemide puhul on oluline olla kõigepealt aus iseendaga ja leida keegi, kellega saaks ka aus olla, rääkida ausalt sellest, kuidas mul päriselt läheb, mida mõtlen ja tunnen.

Siit jõuame ühe põhjuseni: suitsiidi puhul on põhjused küll alati mitmekihilised ja tegureid palju, aga üks põhjus, mis läbi jookseb, on üksildustunne. Paljud täiskasvanud ja ka lapsed tunnevad end üksildasena. Need pole inimesed, kes üksinda elavad, me ei räägi mitte üksindusest, vaid üksildusest. Inimesed tunnevad end üksildasena ka oma pere keskel.

Suurbritannias nimetati mõni aasta tagasi ametisse üksildusminister, see probleem on mastaapne ja lääne ühiskonnas täiesti epidemioloogiline.

Üksildustunne tähendab, et mul ei ole inimest, kelle puhul ma tean, et ta on alati olemas ja mõistab mind. Kui palju on neid, kes kuulavad päriselt, isegi siis, kui nad ei kiida heaks seda, mida sa räägid.

Paljud lapsed, kes minu juurde tulevad, ütlevad, et sinuga on hea rääkida, sest sa ei sega vahele ega hakka õiendama. Üks märksõna on olla oma lähedaste jaoks päriselt olemas. Elutempo on nii kiire, me jookseme üksteisest mööda: lapsed on päeval koolis, õhtul huviringis ja kui nad koju jõuavad, maanduvad arvutis. Kontakti või kohtumist ei olegi. Sageli lapsevanemad ei vaatagi oma lastele praktiliselt silma, sest ei ole sellist aega ja kohta. Igaüks on oma ekraani taga, igaühel on oma elu. Tihti on hoopis õpetaja see, kes märkab lapse juures probleeme kõige esimesena, sest õpetaja seisab klassi ees ja näeb, mis näoga laps talle otsa vaatab. On olukordi, kus mõni õpetaja pöördub minu poole ja ütleb, et ma olen selle lapse pärast mures, sest tal on tükkaega kurvad silmad olnud või mingist teemast rääkides lõi ta silmad maha ja oli näha, et see puudutas teda. Inimesed vajavad märkamist, olemas olemist, kontakti hoidmist ja pärisasjadest rääkimist.

Kas meil ikka on nii kiire? Tihtilugu teeb selle ütlemine meid kuidagi suuremaks ja tähtsamaks. Kui me ekraani ära võtaks, oleks meil ju päris palju aega.

See on prioriteetide küsimus. Aga ka mõnes mõttes stressiga toimetuleku küsimus. Paljude jaoks on ekraanis olek lõõgastumise viis. Eks stressi ongi palju, kuid see on ka teadvustamise küsimus: kas ekraan on ikka parim viis stressiga toimetulekuks.

Olen Imeliste Aastate programmi koolitaja. See on lapsevanemate koolitus, kus räägitakse, kuidas lapsi distsiplineerida ja kasvatada. Seal on läbiv sõnum: leia iga päev kas või 15 minutit, et oma lapsega kahekesi olla. Tehke seda, mis lapsele meeldib, rääkige sellest, millest laps tahab rääkida. Vanemad ütlevad tihtipeale, et pole aega, et lapsega koos olla, sest nad arvavad, et see tähendab tundide viisi mängimist või meisterdamist. Või öeldakse, et pole raha, et kuhugi sõita. Selleks polegi vaja tundide kaupa aega ja tohutult raha: piisab kui leida iga päev 15 minutit. Ma laiendaks seda: kui leiad iga päev 10-15 minutit, et iga oma pereliikmega kahekesi olla... see kõlab juba nagu ideaalne pilt?

Me räägime naeratavast depressioonist, keep smiling kultuurist. Nii mõnigi inimene ilmselt ei tea või ei julge endale tunnistada, et neid vaevab depressioon?

Jah. Kõigepealt tuleb aus olla iseendaga ja tunnistada kas või seda, et ma ei ole rahul sellega, mis praegu on. Ja ma tahaks midagi enamat. Tihtipeale asi sellega ka piirdub, inimene on rahulolematu või masenduses, aga järgmist sammu ei tule. Kui räägime sügavast depressioonist, siis sel juhul on kadunud motivatsioon ja tahtejõud, et midagi ette võtta. Me peame jõudma sinnamaani, et inimesed märkaksid enda ja oma lähedaste depressiooni enne, kui tahe ja motivatsioon täiesti kaob. Oluline, et me oskaks abi otsida varem kui inimene juba sügaval augus on. Märkama peab kohe algul.

Kas depressiooni peetakse ikka moehaiguseks või nüüd saame aru, mis haigus see päriselt on?

Arvan, et sõna depressioon kasutatakse tihtipeale seal, kus ei peaks. Oleme kuulnud, kui inimene ütleb, et tal on täna täielik deprekas, väljas on hall ilm, eile oli nii tore, aga täna on täielik deprekas. See ei ole depressioon, vaid meeleolu kõikumine. Kõigil inimestel meeleolu mingis ulatuses kõigub. Depressiooni puhul räägime kliiniliselt diagnoositavast haigusest, millel on oma sümptomaatika ja kriteeriumid.

Kuidas aru saada, et tegemist on depressiooniga?

Tähele võiks panna kolme tundemärki, mis on kestnud pidevalt kaks või rohkem nädalat. Esimeseks on meeleolu alanemine. See ei tähenda alati kurbust. Mõnikord mõeldakse, et depressiooni puhul ollakse kurb. Alanenud meeleolu võib olla küll kurbus, aga võib olla ka pahurus, trotslikkus, närvilisus, kiire ärritumine.

Teine on huvi ja elurõõmu kadumine, ehk see, mis enne pakkus huvi, ei ole enam huvitav ega paku rõõmu. Inimene muutub apaatseks ja ükskõikseks.

Kolmandaks on üldine kurnatus vaimselt ja füüsiliselt. Inimene tunneb, et on kõigest väsinud. Sellele kolmele lisandub veel negatiivne ja pessimistlik mõtlemine iseendast, teistest ja tulevikust.

Depressioonis inimese puhul räägime tihti, et ära usu oma mõtteid ja tundeid, need valetavad sulle. Filter, mis tegelikkust läbi laseb on umbes ja see, mis sealt läbi tuleb, ei ole tõene.

Abi peaks otsima siis, kui seisund on kaks või enam nädalat selline olnud. Enamus ei pöördu siis, vaid siis, kui ollakse juba tükkaega kannatanud. Loodan, et praegu, kui vaimsest tervisest palju räägitakse, teadvustavad inimesed varem ja otsivad varem abi.

Kui iseenda jaoks ollakse augus ja filter on juba nii umbes, siis ei pruugita aru saada, kas ümberringi on kõik päriselt halvasti või on asi ikkagi minus?

Jah, seepärast ongi oluline teadvustada enne, kui filter nii umbe läheb. Põltsamaa koolis annan sellest aastast vaimse tervise tundi. Jõgeva riigigümnaasiumis on see aine olemas ja paljudes koolides räägitakse sel teemal. See on ka õppekavas sees, et oleksime teadlikumad ja oskaksime märgata. See peaks kuuluma koolihariduse juurde.

Miks seni pole kuulunud?

On kuulunud, aga ehk mitte nii süsteemselt. Inimeseõpetuse riiklikus ainekavas on vaimse tervise teema sees. Igas klassis inimeseõpetust ei ole, aga võiks olla.

See annab lootust, et peale kasvavad teadlikud lapsed. Aga mis täiskasvanutest saab?

See käib rahvavalgustuslikul meetodil. Peaasi.ee portaal teeb vaimse tervise esmaabi koolitusi, kuhu kõik võiksid minna. Selle eesmärk on, et igas organisatsioonis oleks vähemalt üks inimene, kes on koolitusel käinud ja oskab märgata ja esmast toetust pakkuda. Inimesed vajavad seda infot. Arvan, et selle kaudu täiskasvanud teadvustavad teemat rohkem.

Olen märganud, et lapsed õpetavad oma vanemaid. On juhtumeid, kus laps tuleb psühholoogi juurde ja ütleb, et on ema pärast mures, et ta arvab, et emal on depressioon. On juhtumeid, kus laps helistab keset koolivaheaega ja ütleb, et ei osanud kellelegi teisele helistada, aga ema ütles, et tahab end ära tappa. Mõnikord lapsed oskavad märgata siis, kui vanemad veel ei oska. Ja on olukordi, kus laps piltlikult öeldes toobki oma ema või isa käekõrval psühholoogi juurde.

Mõnikord teeme depressioonis inimestele tahtmatult oma sõnadega haiget. Mis on need laused, mida ei tohi öelda?

"Mis ei tapa, teeb tugevaks", "Ära põe, võta end kokku!", "Küll läheb mööda". Inimene avab end korraks, ütleb, et tal on viimasel ajal väga, väga raske ja vastuseks tuleb "ära muretse, läheb mööda" või "ära muretse, see on pisiasi". Selliseid "häid" nõuandeid ei tasu kiirustades öelda. Pigem jäta ütlemata.

Inimesed vajavad ärakuulamist ja mõistmist, et nad saavadki ausalt rääkida, mismoodi nad end tunnevad. Nad võivad öelda päris koledaid asju, mille peale kuulajatena ehmume. Kui inimene ütleb, et on mõelnud, et parem kui teda poleks ja ta ei taha olla teistele koormaks, siis tihtipeale tuleb vastuseks, et nii ei tohi mõelda, see ei ole nii. Vastajal on ju seal taga hea tahe halvad mõtted ära võtta, aga tegelikult soovib teine sel hetkel vaid ärakuulamist ja seda, et ka need koledad asjad saaks välja öeldud ilma, et teda katkestataks või hakataks kohe ümber veenma.

Kas seal võib olla ka see, et me ei taha kuulata, sest me ei oska sellega midagi peale hakata?

Just. Tihtipeale ongi, et midagi ei osata pelae hakata. Selliseid asju ongi raske kuulda ja see on koorem. Ja inimesed kardavad, et ei tule sellega toime, nad ei oska aidata.

Aga mida siis võiks öelda?

Kõigepealt ei peakski midagi ütlema, vaid lihtsalt ära kuulata ja olemas olla. Me peaks oskama märgata kui lähedase, kolleegi või kellegi teisega midagi lahti on. Ja peaks julgema otse küsida. Tihtipeale ütleb Eesti inimene, et see on teise inimese isiklik elu, kuhu oma nina toppida ei maksa, et küll ta räägib kui tahab. Aga inimesed ei räägi oma asjadest, sest nad arvavadki, et niikuinii kedagi ei huvita, keegi kuulata ei taha ja aidata ei saa.

Siis tasubki minna küsima, näiteks "olen viimasel ajal märganud, et oled tõsine, kas kõik on hästi ja kuidas sul läheb?". Isegi kui inimene vastab, et kõik on hästi ja millestki pole rääkida, siis ei tasu solvuda, vaid öelda, et "kui sa ei soovi praegu rääkida, on see okei. Aga kui mingil hetkel tahad, siis olen su jaoks olemas." Inimene ei pruugi kohe valmis olla või lausa ehmuda, et keegi otse tuli. Ja isegi kui inimene võib pahuramalt reageerida, on ta saanud signaali, et teda on märgatud. Olen kuulnud lugusid, kus inimesed ütlevad, et käisid kogu aeg nutetud silmadega ringi ja keegi ei küsinud, mis on. Või nähti, et midagi on lahti, aga keegi ei tundnud huvi.

Võib-olla ei soovi inimene sulle oma muret rääkida, aga see võib temas midagi avada, et tal tekib tunne, et ta polegi üksinda.

Ja kuulamisoskus on oluline. Kui teine räägib, kuidas tal päriselt läheb, siis tasub ka päriselt kuulata. Kes oskab peegeldamist, võib seda teha. Kindlasti ei tohi anda hinnanguid, nõuandeid ja rääkima hakata oma kogemustest. Me kipume kalduma vestlusnartsissismi: keegi hakkab midagi rääkima ja sa hakkad sellele omakorda oma lugu peale rääkima.

Räägitakse, et eestlane on kinnine ja end avada ei taha. Kas see vastab tõele?

Inimesi on igasuguseid. Aga inimene räägib siis, kui on turvaline keskkond, kus rääkida. Miks ei räägita? Sellepärast, et mõeldakse, et pole mõtet, sest teine osapool hakkab vahele segama, hinnanguid andma, oma lugusid rääkima. Siis tekib tüli, emotsioon läheb üles. Ja jäetakse rääkimata. Kui on turvaline keskkond, räägib ka kinnine inimene, me peame oskama seda keskkonda luua.

Mis on nõksud ja nipid, mida kasutada siis, kui emotsioon läheb üles või meeleolu väga kõigub?

Igaühele oma, stressiga toimetulekuviisid on erinevad. Olen näiteks soovitanud teha nimekiri tegevustest, mis mõjuvad hästi. Et kui emotsioon ja pinge tõuseb, mida enda heaks ära teha. Inimesed tihti küsivad, miks seda vaja on, et kui olukord käes, küll siis mõtlen. Aga kui stressitase on laes, ei ole enam loogiline mõtlemine, vaid reageerimine. Kui nimekiri on olemas, siis ongi harjumus, et raskes olukorras see lahti võtta ja järjest tegevusi teha.

Inimesed on tihtipeale harjunud tegema vaid üht asja, ent neid võiks olla rohkem. Näiteks vee joomine, käte pesemine, veevulina kuulamine rahustavad. Strateegiate pagas võiks aga laiem olla. Võib proovida päevikut pidada, metsa minna, muusikat kuulata, trenni teha - mis kellelegi sobib.

Seega tuleb enda jaoks selgeks teha, mis meeldib, mis mitte ja astuda seejärel samm, et seda muuta. Ehk iseend rohkem väärtustada.

Jah ja selle kõige tervemas mõttes. Eneseväärtustamine algab enese märkamisest ja sellest, mis minuga toimub. Juba Piiblis on öeldud, et armasta ligimest nagu iseennast. Ehk kui me iseend ei armasta, on raske olla lahke ja sõbralik ka teiste vastu. Inimestel on keerulised taustad ja mõnede olukordade juured ulatuvad lapsepõlve, kus neid on traumeeritud ja nende enesehinnang ongi madalaks tambitud. Neid inimesi tuleb aidata ja toetada, et nad õpiks end jälle armastama.

Mis on depressiooni algpõhjus? Kas sassis ajukeemia, keskkond, vähene liikumine, ebatervislik toit?

Öeldakse, et depressioonil on ka geneetiline eelsoodumus. Mõnel inimesel tekib, mõnel mitte. Millal see välja lööb, sõltub keskkondlikest teguritest, mõnikord tekib see kaotuse või traumeeriva sündmuse tagajärjel, aga väga sageli kujuneb depressioon välja pikaajalise kõrge stressi tulemusena.

Kas depressioon, rasked ajad, üksildus on kompott, mis võib ühel hetkel suitsiidini viia?

Öeldakse, et depressioon on potentsiaalselt surmaga lõppev haigus. Enamus suitsiidide puhul on inimesed eelnevalt depressiivsed olnud.

Seega, kui on ilmingud, tuleb tegeleda kohe?

Kerge depressiooni puhul saab inimene end ka väga palju ise aidata. Vaadata üle oma füüsilise koormuse, unerežiimi, toidulaua. Mõnikord võib ka vitamiinide ja mineraalainete puudus tekitada depressioonilaadset seisundit. Lisaks teadlikult otsida positiivset suhtlemist ja valida oma stressiga toimetuleku nimekirjast tegevusi. Sageli aitab üldise elustiili ülevaatamine: räägime palju ka elustiili depressioonist. Kui inimese elustiil on selline, mis kurnab ta tõesti ära, siis võib teha mida iganes, aga samasugust elu edasi elades, kus korralikult ei sööda, ei magata, vaid rabeletakse, ei tule sellest midagi head.

Kas siis kergest depressioonist saab end ise ravida?

Paljudel juhtudel küll, kui sellega teadlikult tegeleda. Aga sealgi vajab inimene toetust või juhendamist. Mõnikord ongi asjad nii lihtsad, et ise ei tulegi selle peale või on vaja, et keegi kõrvalvaataja pilguga ütleks, et tuleks hoogu maha tõmmata või midagi teisiti teha. Esimene spetsialist, kelle poole pöörduda, kui tekib depressioonikahtlus, on perearst. Laste ja noorte puhul koolipsühholoog.

Põltsamaa Perepesas on psühholoog, kes töötab eelkooliealiste laste ja peredega. Jõgeval on Jõgeva nõustamiskeskus, kuhu saab pöörduda. Lisaks on Jõgeval vaimse tervise õde. Tasub vaadata ka veebivõimalusi: peaasi.ee ja lahendus.net lehel on olemas veebinõustamine. 1. septembrist avasime koolipsühholoogide ühinguga nõuandeliini, kuhu saavad helistada koolilapsed, nii lasteaia kui kooliõpetajad ja lapsevanemad.

KUST SAADA ABI?

Lasteabi: 116111 (24h)

Hingehoiu telefon 116 123 (24h)

Koolipsühholoogide nõuandeliin 1226 eesti keeles tööpäeviti 16-20, 1227 vene keeles teisipäeviti 16-20

Eluliin: 6558 088 (eesti keel), 655 5688 (vene keel) (igapäevaselt kl 19-07)

Kui on oht inimese elule ja tervisele, tuleb viivitamatult helistada 112.

www.peaasi.ee

Artikkel ilmus SIIN.