VOOREMAA: Psühholoog küsib küsimusi, mida inimene ise endalt ei küsi

Põltsamaalasest psühholoog ja Eesti  Koolipsühholoogide Ühingu eestvedaja Karmen Maikalu tuletas intervjuus Vooremaale meelde Lev Tolstoi ütlust romaanist "Anna Karenina": "Kõik õnnelikud perekonnad on üksteise sarnased, iga õnnetu perekond on isemoodi õnnetu." Ta rääkis, kuidas psühholoog leiab tee iga inimeseni, tema muredeni. Kõnelesime ka distantsõppest, peresuhetest ja muudestki valdkondadest, kus tavaliselt pole mustvalgeid vastuseid, paljugi sõltub inimese individuaalsusest ja konkreetsest olukorrast. Praegu nõustab Karmen Maikalu ennekõike video vahendusel. Tema arvates on sellisel suhtlemisviisil perspektiivi ka siis, kui koroonapiirangud möödas on.

JAAN LUKAS

Koroonapandeemia on kestnud üle aasta. Mida uut on selline olukord toonud teie kui psühholoogi ja pereterapeudi tööse?

Kõige olulisem muutus on olnud see, et suur osa nõustamisest ja teraapiast on kolinud veebi videokõnedesse. Enne eelmist kevadet olin alati videoseanssidele "ei" öelnud, et pole võimalik. Ent siis tuli koroona ning nii mulle kui paljudele kolleegidele ilmnes videonõustamise võimalikkus positiivse üllatusena.

Kui palju praegusel ajal ise teete kaugtööd, kui sageli kohtute inimestega?

See sõltub riiklikest piirangutest. Hetkel töötan nii palju kui võimalik videosilla vahendusel, vaid erandjuhtudel võtan kabinetis vastu. Ent tulevikku vaadates tundub, et ka siis, kui piirangud kaovad, jätkub osa tööd ikkagi videovastuvõttudena, sest paljudele inimestele see sobib väga hästi. Veebis on vahemaad kadunud ja psühholoogiga nõu pidamine on kättesaadav kõigile, olenemata asukohast. Kui varem tuli inimene teisest Eesti otsast vastuvõtule ja selleks läks terve päev, siis nüüd avatakse ekraan ja - milline ajaline kokkuhoid! Inimesed võivad olla ka teises riigis, aga ikka saame kohtuda.

Kui palju saate üldse pakkuda valmis lahendusi ja anda retsepte või tuleb ennekõike kätte näidata niidiots?

Kuidas Tolstoi ütleski - "kõik õnnelikud perekonnad on üksteise sarnased, iga õnnetu perekond on isemoodi õnnetu". Selles osas olen temaga nõus, et iga probleemi ees seisva inimese lugu on erinev ja valmis retsepte on vähe, igaühele tuleb sobiv abivahend eraldi "kokku segada" ning seda teevad psühholoog ja klient omavahelises koostöös. Samas on inimkäitumises ja -suhetes mõned universaalsed printsiibid, mis peaaegu alati toimivad ja neid saab psühholoog inimesele tutvustada küll. Psühholoogi koolitatud pilk näeb tihti seda, mis endale kohe silma ei torka ja psühholoog küsib küsimusi, mida inimene ise endalt ei küsi. Psühholoog aitab vaadata olukorda teise nurga alt, leida üles varjatud jõuvarusid, õppida uusi toimetulekuviise, seada plaane, leida lahendusi. Väga sageli on psühholoog kui suhtekorraldaja, kes aitab klaarida sassi läinud suhteid.

Meditsiinis sõltub ravi tulemus paljuski arsti ja patsiendi koostööst. Milline on abivajajate koostöövalmidus teha koostööd psühholoogiga. Kuidas saab psühholoog sellele protsessile ise kaasa aidata?

Ega vägisi kedagi aidata ei saa. Ent sageli vajab koostöö tekkimine lihtsalt aega ja usalduse loomist. Mõnikord tuleb inimene esmakordsele vastuvõtule umbusu ja skepsisega. Arvatakse, et mida see võõra inimesega rääkimine ikka aitab, kardetakse seda, et psühholoog hakkab õpetama või annab hukkamõistvaid hinnanguid. Samuti on esmase vastupanu põhjuseks mõnikord see väärarusaam, et psühholoogi juures käivad nõrgad või hullud. See viimane müüt on aja jooksul hakanud õnneks kaduma. See, et aegajalt mõningaid olukordi psühholoogiga arutada, on aina loomulikum - kõigil on vahel raske ja kui hammas valutab, lähen hambaarsti juurde, kui mure puudutab inimkäitumist, suhteid või psühholoogilist toimetulekut, siis pean psühholoogiga nõu. Ja kui psühholoogiga vesteldes selgub, et ongi võimalik saada jõudu ja uusi ideid edasiminekuks, kui inimene kogeb, et on keegi, kes mõistab, siis hakkabki psühholoogi ja kliendi koostöö toimima. Kui ühe psühholoogiga klappi ei teki, tasub proovida järgmisega - mõnikord lihtsalt inimestevaheline keemia ei sobi.

Kuivõrd on märgata, et inimese probleem on tingitud praegusest erakorralisest ajast, muidu poleks ta psühholoogilt abi otsinud?

Täna räägitakse palju vaimse tervise kriisist ja mõnes mõttes on see hea - inimesed teadvustavad vaimse tervise probleeme paremini, oskavad ka rohkem abi otsida ja jõuavad seega ka kiiremini lahendusteni. Samas peame vaatama, et me probleeme suuremaks ei räägiks ja paanikat juurde ei külvaks. Kuigi on mitmeid praeguse aja spetsiifilisi probleeme, siis ma ütleks pigem nii, et paljud vaimse tervise mured olid olemas juba enne koroonat, praegune kriisiaeg on neid lihtsalt selgemalt esile toonud. Näiteks perevägivald on juba ammu väga tõsine probleem ning ka laste ja noorte puhul näitasid juba mitme aasta tagused uuringud seda, et kolmandik teimelisi on end vigastanud ja kogevad depressiooni sümptomeid. 2019. a käis psühhiaatri vastuvõtul ligi 100 000 inimest, neist neljandik pöördusid sinna esmakordselt, igal aastal on Eestis umbes 200 suitsiidi. Need on tõsiseks tegevad faktid ja kindlasti tuleb mõelda mitte ainult sellele, kuidas neid probleeme lahendada, vaid ka kuidas ennetada.

Psühholoogias peetakse ennetamist igati oluliseks. Kuidas oleks võimalik ennetada vaimse tervise probleeme koroonapandeemia ajal?

Inimene saab ise palju ennetamiseks ära teha. Meil oli märtsikuus üleriigiline vaimse tervise vitamiinide kampaania. Seal olid väga lihtsad põhimõtted: maga piisavalt, söö tervislikult ja teadlikult, liigu värskes õhus, suhtle inimestega ja paku endale positiivseid emotsioone - tee midagi, mis sulle meeldib. Kui neid punkte järgida, siis on kergem ka kriisidega toime tulla. Ja kui ikkagi on keeruline, siis tuleb abi küsida. Üksi ei tohi jääda.

Samuti näitavad paljud uuringud seda, et vaimse tervise probleemide kaitsefaktoriteks on head peresuhted ja stressiga toimetulekuoskused. Seega tuleb nii ühiskondlikul kui ka iga inimese tasandil panustada peresiseste suhete tugevdamisele nii vanemate ja laste vahel kui ka paarisuhtes ning samuti on vaja õppida ja õpetada erinevaid viise, kuidas stressiga toime tulla. Iga inimene peaks teadma, mis on just temale kõige paremini mõjuvad tegevused, et stressi maandada.

Millist tüüpi inimestel on koroonakriisi ajal kõige keerulisem? Kuivõrd me võime rääkida praeguse kriisiaja riskigruppidest psühholoogilises mõttes?

Viimane aasta on näidanud seda, et need, kellel on diagnoositud varasemaid psüühikahäireid, on kogenud päris palju oma seisundi ägenemisi ning kui nad on saanud koroonadiagnoosi, siis nad põevad seda rohkemate sümptomitega, seega on psüühikahäiretega inimesed üks riskirühm. Loomulikult on keeruline olnud ka teistel, kes on koroonaviirust raskemalt põdenud, samas ka neil, keda praegune kriis on mõjutanud väga tugevate finantsiliste probleemidega - töökoha kaotus, pankrot jne. Eraldi pean kindlasti esile tooma need lapsevanemad, kes üritavad toime tulla kodukontori ja kodus olevate lasteaiaealiste lastega, samuti need pered, kelle lastele distantsõpe kohe üldse ei sobi. Eks keerulises seisus inimesi on teisigi.

Praegusel ajal peaksid inimesed üksteisele võimalikult palju abiks ja toeks olema. Küllap alati see nii pole. Milles on põhjus?

Ma arvan, et inimesed peaksid igal ajal üksteisele abiks ja toeks olema. Paraku näeme sageli vastupidist käitumist - vägivalda, õelust, kadedust, ükskõiksust. Mulle tundub, et selliselt käituvad inimesed on ise seesmiselt katki ja õnnetud. Õnnelik inimene nii ei tee. Need inimesed vajaksid mõistmist ja abi. Kas see on õigustus negatiivsele käitumisele? Muidugi mitte. Aga see on selgitus ja aitab mõelda, mida teha, et neid inimesi aidata ja maailma paremaks paigaks muuta.

Olete Eesti Koolipsühholoogide Ühingu juht, oskate ehk laiemat pilti anda sellest, millised probleemid kaasnevad distantsõppega? Kas näiteks raskused teadmiste ja oskute omandamisel, kui õpetaja ei jaga neid näost näkku? Kuivõrd vahetu kontakt on vajalik, et õpitu paremini meelde jääks või on silmsidemel ka niiöelda psühholoogiline tähendus?

Jah, on lapsi, kellele on distantsõpe väga raske. Neid tuleb kooli poolt aidata ja individuaalselt toetada. Õnneks lubavad praegused piirangud sellised õpilasi ka kooli õppima kutsuda. Ent ma ei ole nõus sellega, kui öeldakse, et distantsõppega jääb lastele haridus üldse andmata. Ka nii on võimalik õppida ja õpetada. Õpetamismeetodid tuleb ringi vaadata ja siin ongi õpetajad ja kogu haridussüsteem teinud tohutu arengu, millest - ma loodan - osatakse edaspidi palju kasu lõigata. Ma ise annan gümnaasiumis perekonnaõpetust ja muidugi ma eelistaksin õpilastega näost näkku kohtuda, ent ka veebis on võimalik selgitada, suhelda, arutleda, tagasisidet anda. Paljud õpilased ei ava veebitunnis kaamerat, mis teeb suhtlemise keerulisemaks, ent klassijuhataja peaks saama oma õpilastele ikka otsa vaadata, kas neil on kurb või rõõmus nägu, isiklik kontakt peab säilima.

Kas on õpilasi, kes just paremini tulevad toime distantsõppes?

Jah, uuringud näitavad, et kui kolmandikule õpilastest on distantsõpe väga raske, siis kolmandikule sobib see isegi paremini kui tavaõpe. Näiteks tähelepanuhäirega lapsed, kes ei suuda klassis teistega koos olles keskenduda. Ärevushäirega lapsed või need, kelle jaoks kool on liiga lärmakas või need, kes enne nõrgema tervise tõttu palju õppetööst kõrvale jäid. On lapsi, kellele ei sobi tunniplaani hakitus ja kes praegu teevad eraldi matemaatika või emakeele õppimise päevasid, et ainesse süveneda. Omas tempos õppijail on hea aeg, mõned neist saavad kolme-nelja tunniga kogu nädala ülesanded ära teha. Nende areng on võib-olla hoopis kontaktõppes pidurdatud ja me peame mõtlema sellele, kuidas kohustusliku distantsõppe möödudes nende õppimist efektiivsemaks muuta.

Millised on koroonakriisi mõju peresuhetele?

Kriis võib lähendada ja panna rohkem kokku hoidma, ent võib ka välja tuua siiani peidus olnud nõrgad kohad. Näiteks on peresid, kes naudivad seda, et piirangud võimaldavad kiirest elutempost aega maha võtta ja rohkem koos olla, ent pereterapeudina näen ka vastupidiseid olukordi. On selliseid paarisuhted, kus inimesed küll ei tülitse, aga on lihtsalt kaugeks jäänud - elavad koos, aga kumbki oma elu. Niisugustes suhetes võib üksildustunne kriisiajal veelgi süveneda - kui inimesed on sunnitud olema näiteks igapäevaselt koos kodukontoris, võib eriti teravalt tulla esile küsimus, et kas ma üldse tahan selle inimesega koos olla ja mis meil enam ühist on? Samuti võib tekkida terav vajadus pisukesegi privaatsuse järele. Pingelistes olukordades või süütenöör olla lühike ja nii võivad ka konfliktid kergemini plahvatada.
Mis puudutab laste ja vanemate vahelisi suhteid, siis kuna lapsed on kodus, suheldakse omavahel rohkem, ent tuleb jälgida, et koosveedetav aeg ei oleks ainult õppimise teemal vaidlemine. Tuleb teadlikult leida hetki, kus probleemidest ei räägita ja lihtsalt nauditakse koosolemist.

Kuidas kommenteerite psühholoogi vaatevinklist nende inimeste käitumist, kes ei poolda erinevaid piiranguid, maskide kandmist jne, samuti suhtuvad kriitiliselt massivaktsineerimisse? Kui palju on siin tegemist hirmudega, kuivõrd sooviga olla oma tegemistes vaba või võib olla põhjus hoopis vastumeelsus praegusele valitsuskoalitsioonile tervikuna?

Eks inimeste põhjused on erinevad. Samas on mõned inimesed nii öelda kroonilised opositsionäärid ja võitlevad alati millegi või kellegi vastu, mõned jälle näevad igal pool vandenõusid. Ka siin on tavaliselt oma sügavamad põhjused, mis panevad inimese erinevates olukordades just nii reageerima. Kerge on hukka mõista, raskem on mõista, ent just seda peaksime üritama teha. Sealjuures on kõikidel osapooltel vajalik järgida vana head reeglit - vaielda võib, aga kellelegi haiget ei tohi teha ja midagi ära lõhkuda ka ei tohi.

Kuivõrd sõltub inimeste toimetulek kriisiolukorras selle paiga iseärasusest, kus ta elab ja töötab?Millised on näiteks teie tähelepanekud Põltsamaa piirkonna inimeste hakkama saamisest praegusel ajal?

Üldistada on väga raske, ent kogukondlik tugi ja kokkuhoidmine on kindlasti kriisiajal väga olulised ning siin peaksime muidugi mõtlema sellele, kuivõrd saame ise oma kogukonna arengusse ja heaollu panustada. Väikestel kohtadel tundub siin olevat eelis suuremate paikade ees, kus kogukondlik identiteet ei ole nii tugev ning on kergem jääda anonüümseks, aga ka ükskõikseks ja üksildaseks. Ma ei ole ise põline põltsamaalane, olen suuremast kohast nii öelda sisse rännanud ja saan võrrelda. Mulle meeldib, et ma tunnen oma naabreid ja lapse klassikaaslaste vanemaid ning et siin on turvaline - turvalisus on kriisisituatsioonis väga oluline. Samuti mõjub mulle väga hästi siinse paiga aeglasem tempo ja looduslähedus - see aitab kogu selles pööraselt kiires maailmas ja kriiside keskel kainet mõistust säilitada.

Kui palju on kriisolukordades tegutsemisest kirjutatud psühholoogiaõpikutes ja millised on võimalused neid praktikas kasutada? Või tuleb pigem oma peaga mõelda ja tegutseda?

Eks me kõik üritame mõelda oma peaga, iseasi, mis teadmisi ja kogemusi me varasemalt kogunud oleme - mõtted ja tegutsemine sõltuvad ju sellest. Kõik psühholoogid õpivad ka kriisipsühholoogiat, seda peaksid tegema ka suure vastutusega juhid. Näiteks on oluline teada kriisireaktsioone, mis võivad ulatuda tardumisest meeleheitliku ja arutu vastusõdimiseni, ja nendega toimetulemise viise - mida millises etapis või milliste reaktsioonide puhul teha. Samuti on kriisijuhtimises oluline koht kriisikommunikatsioonil, mille esmane reegel on see, et sõnumid peavad olema väga selged ja regulaarsed. Seega on tarkade inimeste poolt kirja pandud teadmisi ja kogemusi kahtlemata vajalik lugeda, ent samas on vana hea talupojatarkus tihtipeale parim abimees.

Mida öelda lõpetuseks?

Püüdkem sel keerulisel ajal olla sõbralikud ja hoolivad nii enese kui teiste suhtes ning raskuste kõrval pöörakem teadlikku tähelepanu sellele, mis on hästi ja mille eest võime olla tänulikud. Head ja tänuväärset on meie elus palju, osakem vaid seda märgata.

Proovi pidada sel nädalal TÄNUPÄEVIKUT. Mõtiskle igal õhtul kõige hea üle oma elus ja selles päevas (perekond, sõbrad, soe kodu, haridus, meie Eesti loodus, mul pole (enam) koroonat, ma pole töötu, nägin midagi ilusat, kuulasin väga head muusikat, päike paistis, sõin midagi maitsvat, mul on nii mugav ja pehme padi, õppisin midagi uut, naersin millegi üle, lugesin midagi head, oli hea vestlus, keegi ütles midagi toredat, ma ise ütlesin kellelegi midagi head, aitasin kedagi jne, jne). Pea meeles pöörata tähelepanu ka positiivsetele pisiasjadele, mida oleme ehk harjunud võtma enesestmõistetavana.

Pane igal õhtul kirja 5 head asja, mis sel kombel mõtiskledes pähe tulevad ja nii 7 päeva järjest.

Uuringud näitavad, et need, kes võtavad iga päev aega mõtisklemiseks positiivse üle oma elus, tunnevad end paremini. Paljud on öelnud, et selle meetodi kasutamine kasvõi ühe nädala jooksul parandab meeleolu, kasvatab enesekindlust, parandab uneprobleeme, vähendab depressiooni sümptomeid.

Loe kogu artiklit SIIT.